19. sajand – Kadrioru uus õitseng

Kadrioru ajaloo uue peatüki alguseks võib pidada aastat 1827. Nagu varemgi, olid muudatused ka see kord seotud valitseja saabumisega. Nimelt külastas sel aastal Tallinna keiser Nikolai I, kes pidi oma nördimuseks peatuma mitte Peeter I ehitatud keiserlikus lossis, vaid Toompeal, kuna Kadrioru loss oli nii halvas seisus, et selles ei saanud ööbida. Visiidile järgnesid keisri korraldused: anda Paul I ajal Eestimaa tsiviilkuberneri võimu alla läinud loss üle tsaari õukonna ministeeriumi haldusalasse, alustada koheselt lossi ja pargi parandustöödega ning sisustada loss ja kõrvalhooned kõige vajalikuga. 1827–1831 toimunud ümberehitused vastasid tol ajal toimunud muudatustele keiserliku pere ja õukonna elukorralduses, kui välisest pompoossusest olulisemaks hakati pidama peresuhteid, tundeid ja looduslähedast eluviisi. Et mereõhku mugavalt nautida, paigaldati rõdule kardinatega varikatus, Lilleaeda viiva piduliku trepi asemele ehitati poolümar kinnine veranda, merepoolsesse tiiba lisati uus trepikoda. Kõik toad möbleeriti uhkelt, ehitati sisse vannitoad, toodi valgusteid, Pärsia vaipu, kunstiteoseid, Kiievi-Mežigorski vabrikust telliti lossi jaoks erilisi portselanserviise ja fajanssnõusid.

Muudeti ka lossi ruumikasutust. Kõige auväärsemates ruumides peakorruse merepoolses tiivas asusid keisrinna Aleksandra Fjodorovna apartamendid, tema kohal kolmandal korrusel olid keisri ja troonipärija eluruumid, keisri tütarde magamis- ja elutoad hõivasid parempoolse tiiva mõlemad korrused. 18. sajandi tseremoniaalsest ruumide anfilaadist sai suure pere suvemaja.

loss-8 loss-9 loss-10

 

19. sajandil polnud kõrgeimad külaskäigud Tallinna seotud enam ainult poliitikaga. Nüüd tuldi siia, et nautida tervislikku merevett ja -õhku – või peatudes teel Euroopasse, kus Preisi kuninga Wilhelm III tütar Friederike Louise ja Vene keisrinna Aleksandra Fjodorovna sageli koos lastega käis. Nende jaoks ehitati randa viiv valgustatud tee, paadisild ja supelmaja. Külaliste ja arvuka kaaskonna majutamiseks ehitati ümber vana vahimaja ja lustla, köögimajale rajati juurde mansardkorrus, alumisse aeda sambakestega paviljonid.

Keisripere järel suundus Tallinnasse ja Kadriorgu kogu Peterburi kõrgem seltskond ja haritlased. Kadriorust sai moodne kuurort, kus veedeti suviti aega ja parandati tervist. Kadrioru pargi ümber kerkis pidulike puitpitside ja tornikestega ehitud villade rajoon, kus leidus mitmeid supelsalonge, vesiravilaid, hotelle, pansionaate ja restorane. Sajandi lõpupoole muutus see veidi lihtsamaks, keiserlikud visiidid jäid harvemateks, eriti pärast sõjategevuse lõppemist ja raudtee rajamist Krimmi, mis vähendas ka Peterburi aristokraatia huvi nn Revali vete vastu. Kadriorg kujunes Eesti jõukama kodanluse kodu- ja suvituspaigaks.