Eesti Kunstimuuseumi peahoone

Kadrioru loss oli Eesti Kunstimuuseumi peahoone uuesti aastatel 1946–1991. Nõukogude perioodil oli muuseumi koondunud suur osa Eesti kunstielust, siin toimusid kaasaegsete kunstnike näitused, eesti kunstiklassika väljapanekud, aga ka välisnäitused – alates sotsialistlike vennasvabariikide kunstnike töödest kuni maailmakuulsate meistrite loominguni (nt A. Dürer 1971, Rembrandt 1978 ja F. Leger 1974). Ideoloogiline ja „poliitiliselt korrektne” 1950. aastatel, muutus muuseumi elu ja tegevus vilkamaks koos 1960. aastate sulaga, järgnevate kümnendite jooksul nägid lossi vanad seinad arvukaid eesti avangardi väljapanekuid ja kuulsid palavaid arutelusid kaasaegse kunsti probleemide üle. Kõige selle juures oli Kadrioru loss küll armastatud, kuid siiski vaid hädapärane eesti kunsti kodu, mille hiilgav barokkarhitektuur oli omanikule pigem takistus kui lisaväärtus. 1991. aastal suleti täielikult amortiseerunud hoone põhjalikuks remondiks ja restaureerimiseks.

loss-16

loss-17

loss-18