Lossi renoveerimine

1991. aastal suleti täielikult amortiseerunud hoone põhjalikuks remondiks ja restaureerimiseks. Üheksa aastat kestnud taastamistöödes toetuti kunstiteadlaste ja restauraatorite põhjalikele uuringutele ning püüti taastada loss võimalikult rajamisaegsel kujul. Krohvi- ja värvipindade sondeerimisel selgusid mitmete saalide esialgsed või 19. sajandist pärinevad värvilahendused; lossi fassaadi iseloomulik „marsipunane” koos ookerkuldse ja valgega taastati arhiivides leitud ehitusaruannete abil (20. sajandil oli loss hoopis kas kollane või roosa). Seal, kus võimalik, eemaldati hilisemad kihid, tuues esile kõik säilinud või dokumentaalselt teadaolevad originaaldetailid ja lahendused. Muu hulgas taastati 18. sajandil lossi katust ääristanud elegantne balustraad, 19. sajandist pärinev malmist rõdurinnatis vahetati välja alglahenduses olnud puitbalustrite vastu jne. Kuid vaatamata saavutatud autentsele ja stiilipuhtale üldmuljele, kannab loss siiski endiselt ka paljude möödunud ajastute märke, kajastab elulaadide ja ideaalide muutusi.

Koos lossiga taastati või lausa ehitati uuesti ka lossi kompleksi kuulunud kõrvalhooned – vahimaja, külaliste maja, köögimaja ja lustla, mis nõukogude perioodil kõige enam hooletusest kannatada said. Ka siin kasutati restaureerimisel arhiividokumente, vanu ehitusjooniseid ja gravüüre. Kadrioru kompleksi ühe olulisema osana alustati ka lossi ümbritseva regulaarpargi taastamist. 22. juulil 2000 toimus lossi uus pidulik avamine, nüüd juba Eesti Kunstimuuseumi väliskunsti kogu eksponeeriva Kadrioru kunstimuuseumina. Samal aastal avati Lilleaed, mis rajati uuesti vanade lossi arhitektide jooniste järgi.

loss-19

 

loss-20

 

loss-21