Muusade tempel

Tormiline ja traagiline 20. sajandi ajalugu kajastus ka Kadrioru lossi elus ja ilmes. 1917. aasta Veebruarirevolutsioon kukutas Venemaal monarhia, kuid peremeheta jäänud Kadrioru lossi hõivas üsna pea Tallinna tööliste ja sõjaväelaste nõukogu. Kui aasta hiljem loss Tallinna linnale üle anti, polnud tsaariaegsest lossi sisustusest suurt midagi järele jäänud, puude lõhkumiseks kasutatud peasaali parketipõrandal olid kirvejäljed.

Noore Eesti vabariigi ees seisnud küsimus, mida teha tühja tsaarilossiga, lahendati 1921. aastal Tallinna Eesti Muuseumi kasuks. Esimesed kunstiteosed kolisid Kadriorgu juba varem, sest alates 1919. aastast elas lossi merepoolses tiibhoones eesti esimene skulptor August Weizenberg. Esialgu hoiti muuseumis küll põhiliselt etnograafilist vanavara, muuseumi kunstikogud olid siis alles kujunemisjärgus.

loss-11 loss-12

Tõelise kunstimuuseumina avati loss uuesti pärast põhjalikku renoveerimist 1927. aastal. Siis eksponeeriti siin nii riigiasutustelt ja mõisatest saadud Euroopa vanemat kunsti, baltisaksa kunstnike teoseid, kui ka rahvuslikku uhkust – oma eesti kunstnike – Johann Köleri, August Weizenbergi, Paul ja Kristjan Raua, Ants Laikmaa ning kaasaegsete kunstnike Konrad Mäe, Peet Areni, Nikolai Triigi jpt kunstitöid. Kuigi toona oldi väga õnnelikud ja rahul esimese professionaalselt kõrgel tasemel kunstimuuseumi üle, peeti Kadrioru lossi muuseumi jaoks siiski sobimatuks ja loodeti ehitada uus hoone.

Vabariigi esimese aastakümne jooksul kujunes Kadriorg haritlaste ja kunstnikkonna keskuseks, siia tekkisid mitmed kunstnike ateljeed, osa tuldi saama looduse ja kultuuri harmoonilisest kooslusest.