Kadrioru loss

Kadrioru lossi rajas Vene tsaar Peeter I aastal 1718. Loss nimetati tema abikaasa Katariina I auks Kadrioruks (sks Catharinenthal). Itaalia arhitekti Nicola Michetti kavandatud loss ja selle kaunistusterohke peasaal on nii Eesti kui ka kogu Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri üks kaunimaid näiteid.

Kadrioru loss on olnud läbi aegade Tallinna kroonijuveel. Pidulik ja uhke Rooma baroki stiilis keisriloss, mida ümbritses Versailles’ eeskujul purskkaevude, hekkide ja lilleparteritega regulaaraed, kerkis karge Läänemere äärde Vene valitseja Peeter I tahtel.

Kadrioru keiserlikku suveresidentsi külastas enamik Venemaa valitsejaid. Suured muudatused lossi elus ja sisustuses toimusid 19. sajandi esimesel poolel, kui moodsaks kuurordiks kujunenud Tallinnas käisid sageli Nikolai I ja ta pere. 1920. aastatel ja 1946–1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone. 1930. aastatel asus siin Eesti Vabariigi riigipea residents. Sel ajal valmisid juurdeehitised – banketisaal, talveaed; paljud ruumid said uue kujunduse.

2000. aastal avas loss uksed Kadrioru kunstimuuseumina, kus näidatakse Eesti suurimat Lääne-Euroopa ja Vene vanema kunsti kogu.