Peterburi vs Moskva

12. mai – 1. oktoober 2006

 

Lisainfo: Peterburi uuendusmeelsete kunstiringkondade taotlusi esindab rühmituse “Mir Iskusstva” elegantne ja peenekoeline looming. Sealsed konservatiivid eelistasid aga magusast ja kaunist, kuid elukauget akadeemilist salongikunsti. Moskva meistrite impressionismist mõjutatud loomingut iseloomustab seevastu jõuline ja lopsakalt maaliline stiil.

I osa – Peterburi

“Kunst – see on jumaluse naeratus”

Mir Iskusstva (Мир иcкуccтва – e. kunstimaailm) – sellist nime kandis 1890. aastate lõpus Peterburis tekkinud kunstirühmitus, samuti vene modernistliku kunsti ja kirjanduse arengus olulist rolli mänginud kultuuriajakiri (ilmus 1898–1904). Kuid selle sõnapaariga võib määratleda ka terve ajastu vaimsust. Rühmitus Mir Iskusstva kujunes välja gümnasistide eneseharimisühingust, kuhu algselt kuulusid tulevane kunstnik ja kunstiteadlane A. N. Benois, literaat D. V. Filosofof, kunstnikud L. S. Bakst, J. J. Lanceray, K. A. Somov ja teatritegelane S. P. Djagiljev, kellest peagi kujunes rühmituse liider ning ajakirja peatoimetaja. Esmakordselt tuli rühmitus avalikkuse ette 1898. a. Soome ja Vene kunstnike ühisnäitusega. Järgnevatel Mir Iskusstva näitustel liitusid rühmitusega A. M. Vasnetsov, M. A. Vrubel, I. I. Levitan, A. P. Rjabuškin, V. A. Serov, I. J. Bilibin, A. J. Golovin, M. V. Dobužinski, M. V. Nesterov, A. P. Ostroumova-Lebedeva, N. K. Roerich, K.A.Korovin, B. M. Kustodjev ja paljud teised kunstnikud.

Mir Iskusstva motoks oli puhas kunst, ehk “kunst kunsti pärast”, millega nad vastandasid ennast nii ametlikule akadeemilisele kunstile kui ka peredvižnikute moraliseerivale realismile. Samas uskusid kunstnikud ka elu kunsti abil ümberkujundamise võimalikkusesse ning unistasid suurest, kõiki kunste sünteesivast stiilist.

Mir Iskusstva stiili kujunemises mängisid suurt rolli rahvusromantilised tendentsid, mis jätkasid eelmise kunstnikepõlvkonna “vene stiili” otsinguid. Teiseks ja tähtsamakski stiili koostisosaks oli toetumine sümbolismi ja laiemalt neoromantismi poeetikale ning rühmituse programmiline “eurooplus”. Vastavalt sellele kujunesid miriskusstvalaste lemmikteemadeks 17. sajandi Peetri-eelne Venemaa, 18. sajandi Euroopa, eriti aga tundeline ja elegantne prantsuse Päikesekuninga, Louis XIV ajastu, ning klassitsistlik St. Peterburg ja seda ümbritsevad suvelossid ja -mõisad. Kõiki neid kunstnikke ühendavaks algeks oli romantiline minevikukultus, mis peene dekoratiivsuse, värvirikka stilisatsiooni või groteski vormis vastandus kaasaja “vulgaarsusele”. Oma teostes kujutasid nad ajaloolisi või väljamõeldud maastikke, lisades neisse sageli mängu-, karnevali- ja teatrielemente, unenäolisi ja muinasjutulisi, salapäraseid ja erootilisi elemente.

Mir Iskusstva kunstide sünteesi idee realiseerus kõige täiuslikumalt nende raamatugraafikas ja teatrikunstis, mida iseloomustab peen dekoratiivsus, rokokoo ja ampiiri, juugendi ja rahvakunsti motiivide stiliseerimine, tasapinnalise ja kolmemõõtmelise ühendamine, väljapeetud lineaarsus, veidi tuhmide ja kunstlikena mõjuvate värvide kooskõla. Tähtis on ka Mir Iskusstva kunstnike panus psühholoogilisse portreekunsti – seda nii maalis kui ka erinevates graafikatehnikates.

Sisemiste vastuolude tõttu lõpetas ühendus oma tegevuse 1903. a., mil suur osa selle liikmeid koos Moskva maalijatega moodustasid uue rühmituse – “Vene Kunstnike Liidu”. 1910. a. astusid aga Peterburi kunstnikud, eesotsas A. Benois’ga liidust välja ja lõid taas Mir Iskusstva. Uues koosseisus tegutses rühmitus 1924. aastani.

Vaatamata suhteliselt lühikesele tegevusajale ja hilisemale kriitikale oli rühmitusel suur mõju Vene kunsti ja laiemalt modernistliku esteetika kujunemisele. Euroopa kunsti ajalukku kirjutasid Mir Iskusstva kunstnikud oma nimed eelkõige teatrikunsti uuendajatena.

II osa – Moskva

Valgus, värvid ja elurõõm

Moskva impressionistlik maalikoolkond

Vene impressionism kui nähtus on seotud eelkõige Moskva Maali-, raid- ja ehituskunsti kooli ning põhiliselt selle kasvandikest ja õppejõududest koosnenud kunstirühmitusega Союз руccких художников (Vene maalijate liit).

Rühmitus asutati 1903. a. ning esialgu kuulusid sinna nii Moskva maalijad kui ka varem Mir iskusstvaga seotud Peterburi graafikud. Pärast peterburglaste lahkulöömist 1910. a. jäid Liitu ühtse kunstinägemuse ja maailmavaatega loojad, kelle loomingut iseloomustab realismile tuginev lopsakas maalimislaad, kiindumus maisesse elusse, lõputu elurõõm, vitaalsus ja pidulikkus.

Erinevalt ratsionaalsest, minevikulembelisest ja urbanistlikust Peterburi kunstist oli moskvalastele omane meelelisus, emotsionaalsus, vahetu suhtumine loodusesse ja maalähedus. Impressionismiga ühendab neid maalide hele ja valgusküllane koloriit, vaba maalimislaad, puhtad värvid ja kompositsiooni fragmentaarsus, kujutatava motiivi justkui juhuslikkus. Võrreldes Moskva kunstnike töid prantsuse impressionismiga, ilmneb aga vene maali teatud raskepärasus, materiaalsus ja suurem huvi tegelikkuse vastu. Vene impressionismi realistlikke tendentse kinnitab kasvõi fakt, et enamus selle liikmeid alustas oma kunstnikuteed Rändnäituste ühingu raames, jätkates I. Levitanist ja V. Polenovist lähtuvat meeleolumaastiku traditsiooni. Oma kodumaa-armastust ning huvi selle ajaloo ja rahva vastu väljendasid Liidu kunstnikud kaasaegset igapäevaelu kujutades, nende meelisteemadeks olid vanavene kirikud, äärelinnad ja külad, aedade rohelusse uppuvad mõisad, inimese juuresolekust hingestatud maastikud ja loodusega ühtesulanud inimesed. Ja kõigest sellest hoovab kerge nostalgiaga vürtsistatud elurõõmu, maise õnne ja ilu ihalust.

Vene kunstnike liidu õitseperioodiks kujunesid aastad 1910–1914, mil nende iga-aastastest näitustest kujunesid oodatud ja suurt vastukaja omanud kunstisündmused. Moskva maalikunstnike töid osteti juba enne näituste avamist nii riiklike muuseumide kui ka erakogudesse. Rühmituse tuumiku moodustasid K.A. Korovin, V.E. Borissov-Musatov, S.J. Žukovski, F.A. Maljavin, A.J. Arhipov, S.A. Vinogadov, L.V. Turžanski, K.F. Juon. Rühmituse juhtivaks figuuriks oli vaieldamatult Konstantin Korovin, kelle kõrge maalikultuuriga värvi- ja valgusrikas elujaatav kunst andis Liidu näitustel tooni. 1910. aastatel liitusid rühmitusega ka mitmed noored kunstnikud: G. Bobrovski, N. Uljanov, M. Sarjan, D. Stelletski jt. Viimane Vene kunstnike liidu näitus toimus 1923. a., mille järel rühmitus lakkas olemast. Kunstnike edasine saatus erines drastiliselt – osa neist (Korovin, Žukovski, Maljavin) emigreerusid 1920. aastatel Euroopasse ning jätkasid vahelduva eduga oma senises laadis maalimist. Kodumaale jäänud aga pidid kohanema üha suureneva ideoloogilise survega kunstile, mis kulmineerus 1930. aastatel sotsrealismi kui ainuõige kunstistiili kehtestamisega.