Laste audiogiid

 

 

Venus: Tere tulemast Kadrioru kunstimuuseumisse! Mina olen armastuse ja ilu jumalanna Venus. Kes sina oled?
Lapsehääl: Tere, mina olen Kadri.
Venus: Tere, Kadri. Ma suruksin sul tervituseks kätt või vähemalt lehvitaksin sulle, aga nagu sa näed … mul pole käsi!
Kadri: Kuhu need said?
Venus: Hea küsimus! Kunagi ammu-ammu kündis Kreekas Milose saarel üks talupoeg maad, kui tema härjad maa alla auku kukkusid! Asja uurima asudes leidis talupoeg sealt täpselt sellise marmorist kuju, nagu sa praegu enda ees näed. Peagi kingiti kuju Prantsuse kuningale ja see asub tänini Louvre’i muuseumis Pariisis.
Sinu ees seisab aga sellest tehtud täpne koopia. Roomast toodi see järeletehtud kuju Eestisse sõjalaevaga ning minu esimeseks koduks Eestimaal sai Muuga mõis.
Kas sa arvad ära, kuidas kohalikud talupojad poolpaljast käteta kivist naisekuju kutsusid?
Kadri: Pole aimugi!
Venus: Nad panid mulle nimeks Suur Mari!
Kadri: (kihistab naerda) See täitsa sobib sulle!
Venus: Kas tead, et mõned kopeerijad on mulle ka käed välja mõelnud ja külge teinud! Kui sinu võimuses oleks mulle käed anda, siis mida need käed teeksid?
(paus)
Kadri: Äkki sa hoiaksid midagi käes?
Venus: Aga mida? … Ühe legendi järgi hoian ma õuna …
Kadri: Või hoopis lehvitad tervituseks ühe käega?
Venus: Tead, siin ruumis on tegelikult üks tore ülesanne, kus saad ise järele proovida, millises asendis mu käed võiksid olla!

 

Teos: Karl Voss. Antiikskulptuuri „Milose Venus“ koopia. 1858. Eesti Kunstimuuseum. Vaata EKM Digitaalkogus

 

2 Peeter I monogramm kuulsuse geeniusega

 

Kadri: Oo, milline saal! Ma pole vist kunagi mitte üheski nii ilusas ruumis olnud!
Geenius: Tõsi ta on! Seda saali nimetatakse põhjamaiseks barokkpärliks ja see on üks Põhja-Euroopa kaunimaid oma ajastu näiteid. Siin korraldati vastuvõtte ja balle.
Kadri: Kes seda ütles?
Geenius: Mina!
Kadri: Kes mina?
Geenius: Vaata üles! Sinises ovaalis on risti pandud kaks kuldset P-tähte, need on lossi ehituse tellinud Venemaa valitseja nimetähed: Petrus Primus ehk Peeter Esimene. Mina istun siin kõrval, tunned mu ära selle järgi, et mul on ühel jalal kuus varvast! Tule-tule, loe julgesti mu varbad kokku!
Kadri loeb: Üks, kaks, kolm, neli, viis… kuus!
Geenius: Nüüd, kui sa mu üles leidsid, luba ma tutvustan end! Mina olen tiivuline geenius. (Puhub pasunat.) Kuulutan selle lossi omanikele igavest kuulsust!
Kadri: Mis sul seal käes on?
Geenius: Ee… palmioks!
Kadri: Mulle tundub, et see on petersell?
Geenius: No hästi-hästi … Juhtus nii, et kuna meie pasunad ja palmioksad on selles ruumis ainsad asjad, mis ei ole valgest kipsist voolitud, vaid on metallist, siis nagu sa tead, pika aja peale metall …
Kadri: Roostetab!
Geenius: Just nii … Seega palju aastaid pärast seda, kui Itaalia meistrid olid juba kodumaale läinud, pidid Eesti sepad uued palmilehed tegema, aga ilmselt ei olnud nad kunagi palme näinud … ja tegid nii, nagu nad oskasid.
Kadri: Oh, kui põnev!
Geenius: Sa ei kujuta ette ka, aga see ruum jutustab tuhat lugu! Iga kuju, iga pilt siin saalis räägib lugusid – valitsejast, tema elust, tema unistustest, tema võitudest ja kurvastustest. Näiteks see roos lae all on austusavaldus Katariinale, kes oli ühtaegu nii ilus nagu roosiõis, kui ka julge ennast ja kodumaad kaitsma nagu roosi teravad okkad. Pääsuke aga on lootus ja lubadus, et saabuvad paremad ajad – tuleb kevad, talv saab seljatatud.
Kadri: Pääsuke on ka Eesti rahvuslind!
Geenius: Just nii! Ning kui vaatad otse üles, siis laemaalil kümbleb koos nümfidega jahijumalanna Diana. Tema tunned ära selle järgi, et tema peas on ehteks poolkuu. Ükski surelik ei tohtinud näha jumalannat alasti, aga jahimees Acteon nägi, ning karistuseks muutis jumalanna ta hirveks. Vaata, tal kasvavadki sarved peast välja!
Oeh, tead, siin saalis saab rääkida nii palju lugusid, kõiki täna ei jõua, aga kui tahad kuulda sellest, kuidas loss ja park alguse said ja miks seda paika Kadrioruks kutsutakse, siis vajuta number 3. Kui aga soovid minu lugudest pisut puhata, siis saad siinsamas kokku panna lillevaasi, mis sobib imehästi saali kipsist kaunistuste juurde!
(Puhub hüvastijätuks pasunat)

3 Kadrioru lossi peasaal. 1722–1727

 

Geenius: Diana ja Acteoni lugu pole siin saalis juhuslikult. See on mõistulugu sellest, kuidas rohkem kui 300 aastat tagasi võitis Venemaa Põhjasõja ja Eestimaa läks Rootsi kuninga käest Vene tsaari Peeter Esimese valitsemise alla. Pärast vallutamist asus tsaar Läänemere kaldale ehitama kaunist suvelossi. Sellest paigast avanes ilus vaade Tallinna linna tornidele ja merele.
Kadri: Aga miks on selle paiga nimi Kadriorg?
Geenius: Org sai oma nime Peeter Esimese abikaasa Katariina järgi. Siin saalis on ka tema nimetäht.
Kadri: Kuidas nii, sinises ovaalis olev kuldne täht on ju E, mitte K nagu Katariina?
Geenius: Pane nüüd hästi tähele, seletan sulle nime lugu! Katariina oli Vene valitsejanna ja vene keeles oli tema nimi Ekaterina. Saksa keeles aga oli alguses see paik tuntud nimega Katharinenthal. Aegamisi sai pikast saksakeelsest Katharinenthalist jällegi eestlastele suupärasem Kadriorg.
Kadri: Ahaa.
Geenius: Aga tead, Katariina ei olnud tavaline tsaarinna. Vanasti abiellusid valitsejad üksnes kuninglikust soost järeltulijate, teiste maade printsessidega. Tulevane tsaarinna oli aga lihtne Liivimaal orvuks jäänud teenijatüdruk, kes sattus sõjavangi ja toodi Venemaale, kus suure riigi valitseja teda kohtas, temasse armus ja võttis ta endale naiseks.
Kadri: Natuke nagu Tuhkatriinu!
Geenius: Jah, see on üks kord, kus muinasjutt juhtus päriselus. Peeter armastas Katariinat väga. Peeter olnud väga äkilise meelega ning Katariina oli ainus, kes suutis teda maha rahustada, mistõttu oli ta riigi toimimises väga oluline isik. Pärast Peetri surma saigi keisrinnaks ja riigi valitsejaks Katariina. Peeter oli uuendusmeelne valitseja, kes tahtis liikuda vana ja veneliku juurest moodsa ja euroopaliku juurde. Nii kutsuski ta suvepaleed looma arhitekti Nicola Michetti Itaaliast. Lossi ehitamiseks kulus kümme aastat ning see on barokkstiilis.
Kadri: Barokk? Mis see barokk tähendab?
Geenius: Itaalia keeles tähendas barokk „eriskummaline“ ja portugali keeles „korrapäratu“. Sest tol perioodil ehitatud hooned hakkasid hiljem inimestele tunduma üpris imelikud – need on väga rikkalikult kaunistatud, jutustavad palju lugusid ja on täis üllatusi. Mis sa arvad mitmendal korrusel sa oled? Vaata rõdule viivatest suursugustest ustest välja!
Kadri: Ma tulin ju trepist üles ja olen teisel korrusel. Siit akendest paistab lossi ees olev park.
Geenius: Mine nüüd üle saali põranda teistest suursugustest ustest läbi järgmise ruumi akendeni ja lase end üllatada!
Kadri: Oi, ma olen hoopis esimesel korrusel!
Geenius: Täpselt nii! Asi on selles, et loss asub astangul. Muide, akendest avaneb vaade barokklossi lilleaeda, mis pidi mõjuma kõigile meeltele. Igal soojemal aastaajal õitseb aias midagi värvilist, et pakkuda silmailu, ka puud ja põõsad on valitud nii, et sügisel kestaks värvide mäng võimalikult kaua ja algaks kevadel võimalikult vara. Vaata hoolega, mis värve sina praegu aias näed? Peetri ajal valiti lilli ka selle järgi, et nad lõhnaksid, mitte poleks üksnes silmale ilusad. Purskkaevudes ja kanalites vulisev vesi pakub naudingut kõrvale, nagu ka jalge all krudisevad kivikesed ja linnulaul.“

4 Jermilov Christina Robertsoni järgi. Suurvürstinna Aleksandra Nikolajevna portree. 1846. Eesti Kunstimuuseum

 

Aleksandra: Oi tere!
Kadri: Tere? Kes seda ütles?
Aleksandra: Aee, mina, kaunis roosas kleidis neiu seinal, kelle jalge ees on armas koerake Prince! Minu nimi on Aleksandra Nikolajevna. Olen keiser Nikolai I tütar. See tumesinises sametkleidis neiu seal teisel pool on mu õde, suurvürstinna Maria, kes hakkab kohe klaverit mängima.
Prince: Auh!
Aleksandra: Tegelikult on muuseumis veel ka meie armsa õe Olga suur paraadportree. Tulime õdedega Kadriorgu esimest korda 1832. aastal ja veetsime siin terve suve! Pühapäeviti tegi pargis muusikat sõjaväeorkester. Meile pandi selga meie kõige ilusamad kleidid, pähe roosa musliiniga kübarad ning käsikäes jalutasime rahvahulga keskel, kes oli kogunenud, et näha tsaari lapsi. Käisime ka vanalinna avastamas ja tähistasime Maria 13. sünnipäeva, ning kohalik talurahvas etendas meile oma ilusates värvilistes rahvariietes rahvatantse, laule ja mänge. Küll oli lõbus! Meile meeldis siin väga.
Eriti tore oli aga see, et Kadriorg oli toona korralik terviseparadiis ning meilgi oli siin oma merevann! Mere peale oli ehitatud pikk ja lai laudistee, kuhu meid viis lossist suplustõld. Platvormi lõpus oli ruumi hobukaarikule ümberpööramiseks ning kolme toaga suplusmajake, kus olid diivanid, peeglid, toolid ja muu vajalik. Seal majakeses saime supelda soojas vees ning pärast samovarist kuuma teed juua – ja siis jälle tõllaga lossi tagasi sõita!

5 Angelika Kauffmann. Ilu, juhitud Mõistlikkusest, tõrjub meelepahaga eemale Meeletuse ahvatlusi. 1781. Eesti Kunstimuuseum

 

Meeletus (ülevoolavalt): Küll on tore teha kõike, mis pähe tuleb!
Mõistlikkus: Ära kuula teda, kaunis Ilu valges kleidis! Ära mine temaga kaasa, tema on Meeletus, jää hoopis minu juurde istuma! Mina olen Mõistlikkus ja tead, mis ma sulle ütlen – vaid koos Mõistlikkusega saad sina, Ilu, olla täiuslik. On ju nii?
Kadri: Eee… ma ei olegi sellele kunagi mõelnud…
Mõistlikkus: Vanasti mõeldi ja arutleti, ehk filosofeeriti nende teemade üle palju. Mis on ilu, milline on ilus? Kas tundeline ja meeletu, või hoopis mõistlik ja rahulik?
(Paus)
Kadri: Oi, ma ei oska öelda… Aga äkki sa räägiksid mulle veidi kunstnikust, kes teid maalis?
Mõistlikkus: Aga muidugi! Angelika Kauffmann sündis Šveitsis ja on Euroopa kunstiajaloo üks kuulsamaid naisi, kes tegutses peamiselt Londonis ja Roomas. Tema maalidel on mehelike kangelaste asemel tihti hoopis õrnad naised. Tema loomingut armastati väga – ta oli erakordselt andekas ja võluv naine. Tema loodud pildid olid nii armastatud, et neid korrati sööginõudel, vaasidel ja lehvikutel. Vaata seda suurt portselanvaasi meie kõrval, kumb maal on olnud selle pildi eeskujuks? Milliseid erinevusi leiad?
(Paus)
Inimestele meeldisid need lood, mida Angelika Kauffmanni pildid jutustasid, ja mõtted-tunded, mida need tekitasid.
Meeletus (ülevoolavalt): Mina ikkagi arvan, et elu on nii lühike ja ahvatlustele tuleks järele anda!
Mõistlikkus: Kuss! Mul tuli mõte: mängime õige siinsamas saalis trips-traps-trulli ja vaatame, kes jääb peale – kas tõesti sina, Meeletus, või hoopis meie Iluga!

6 Tundmatu kunstnik Bertel Thorvaldseni järgi. Mercurius, Arguse tapja. Peale 1822. Eesti Kunstimuuseum

 

Mercurius: Ahoi! Mina olen Mercurius! Vanadel roomlastel olin ma muu hulgas rändurite ja lambakarjuste, kõnemeeste ja luuletajate, kavaluse ja varaste, kaalude ja mõõtude jumal ja jumalate sõnumitooja inimestele.
Ma tunnen ennast siin muuseumis päris hästi, kui välja arvata kadunud varvas …
Mina, nagu ka paljud teised kujud ehk skulptuurid, oleme tehtud kivimist nimega marmor. Marmor on ühtaegu tugev ja õrn: marmorist saab teha väga suuri skulptuure, samas võib mõni juhuslik „toks“ olla marmorile ülimalt ohtlik. See on ka põhjus, miks paljud vanad marmorfiguurid on kaotanud sõrmed, varbad, ninad ja nii edasi, või miks ka muuseumi alumisel korrusel puuduvad käed!
Vaata siin ruumis hoolega ringi. Mitu puuduvat sõrme, pöialt, varvast sa märkad?
(Paus)
Kadri (sammud parketil): Oi, temal on sõrmed puhta puudu …
Mercurius: Kui skulptuuri mõned osad on kadunud ja neid üles ei leita, siis neid ei asendata uutega. Sellisel kujul avaldatakse austust teose ajaloole ja autorile. Kui puuduvad osad leitakse üles, siis need pannakse ettevaatlikult tagasi nii, et parandused ei hakkaks silma.
Kadri: Aga Mercurius, milline on sinu lugu?
Mercurius: Oi, mina olen kõva tegija – ma tapsin koletise nimega Argus! See oli üliohtlik olend, sest ta kehal oli sada silma ja alati magas neist vaid üks paar korraga. Peajumal Jupiter saatis mind tapma Argust ja päästma valgeks lehmaks muudetud neiut nimega Io. Ma mängisin oma paaniflööti ja suutsin koletise magama uinutada ning koletise silmad said hoopis kaunistuseks paabulinnu sabale! Selline lugu! Ja tead ütlust „heal lapsel mitu nime“? Vanas Kreekas tunti mind hoopis Hermese nime all.
Aga tead, ma pean nüüd flööti edasi harjutama …
(paaniflööt mängib, vaibub kauguses)

7 Tundmatu kunstnik. Peeter I paraadportree. 18. sajandi keskpaik. Eesti Kunstimuuseum

 

Peeter: Mina olen Peeter Esimene!
Kadri: Ahah, jah, tere, mulle tunduski juba kaugelt, et Teie olete siin see kõige tähtsam.
Peeter (muheleb heatahtlikult): Kuidas sa aru said?
Kadri: Seisate siin niiviisi uhkelt, raudrüüs ja …
Peeter: Kusjuures, vaata hoolega – siin pildil on väga palju asju, mis näitavad, et olen väejuht ja valitseja! Laual on kroon, riigiõun, valitsuskepp; mul on seljas hermeliinmantel, rinnal orden. Kotkas laua all ja kahepäine kotkas valitsuskepi otsas näitavad, et olen justnimelt Vene valitseja, meri ja sõjalaevad aga, et olen laevastiku asutaja. Kas sa arvad ära, mis oli minu hüüdnimi?
Kadri: Eeei, tõesti ei oska arvata …
Peeter (naerab): „Peeter Suur. Sest ma olin väga kuulus ja saatsin korda suuri tegusid, aga ma olin ka väga pikk, üle kahe meetri! Omal ajal olin ma üks väheseid valitsejaid, kes ei kandnud puuderdatud lokitud parukat, nagu oli moes, vaid lihtsalt lühikeseks lõigatud juukseid – ei mul olnud aega sellise edevuse jaoks, mina tegin tööd! Ma armastasin meisterdada, laevu ehitada, oma naisele nikerdasin morsaluust lühtri täitsa oma kätega! Isegi selle lossi ehitusel lõin käed külge! Ja muide, kui enne minu aega kandsid Venemaal kõik kõrgest soost mehed habet, siis mina keelasin habemed ära ja lubasin kanda ainult vuntse!
(Hobune hirnub)
Peeter: Oh, kas sa näed seda imekaunist naist seal valge ratsu seljas? See on minu kallis Katariina. Kui mina läksin lahingusse, ratsutas mu naine minuga kaasa. Ta oli kartmatu, vägev naine! Ükskord jäime täitsa jänni, türklased piirasid meie väed ümber ja see oleks tähendanud kindlat surma meile kõigile … aga Katariina oli nii taibukas, et võttis oma ehted kingituseks kaasa, läks türklastega läbi rääkima ja päästis meid kõiki sellest täbarast olukorrast. Pärast minu surma sai Katariinast esimene keisrinna, riigivalitseja ja vägede ülemjuhataja, seetõttu on ta pildil ka sõjaväemundris.
(Neiu köhatus)
Peeter: „Oi vabandust, las ma tutvustan. See kaunis daam punase lindiga on meie tütar, tulevane keisrinna Jelizaveta Petrovna, kes samuti siin lossis käis. Jelizavetale meeldis väga pidusid korraldada ja uhkeid kleite kanda, aga ta ei kandnud ühtegi kleiti rohkem kui ühe korra. Oma kleidid kinkis Jelizaveta kirikutele ja kloostritele – kleitide kangast tehti vaimulike rüüd.

8 Benjamin Block. Saksi Weissenfelsi printsi portree. 1663. Eesti Kunstimuuseum

 

13-aastane poiss: Kas sina tead, mis tööd teeb kunstiajaloolane? Ma olen kuulnud, et tihtipeale on tema töö nagu detektiivi oma! Võta näiteks pilt minust, pikkade juustega printsist. Vaata ja uuri mind hoolikalt. Mis sa arvad, kui vana ma võiksin olla? Pildil on selle kohta ka vihje
(Paus)
Kadri: Oo, ma näen ühte numbrit!
Poiss: Väga hea!
Kadri: Sa oled 13-aastane!
Poiss: Täpselt nii! Minu pildile on oma nime kirjutanud kunstnik Benjamin Block. Veel hiljuti teati tema loomingust üsna vähe, sest Blocki allkirjaga maale on vaid seitse. Kuid siis suutsid kunstiajaloolased välja uurida, millal kunstnik mingis paigas viibis ja keda ta maalis, ning tänaseks on leitud juba ligi 600 tööd, mis usutakse olevat tema maalitud.
Kadri: Ohoo!
Poiss: Pildil on ka aastaarv, 1663. Sel aastal töötas Block Saksi-Weissenfelsi vürsti õukonnas ja maalis kõikide pereliikmete portreed. Mina võin olla Saksi-Weissenfelsi prints Adolf Johann, kes oli tolle aasta alguses veel 13, või hoopis Adolfi noorem vend August, kes sai 13 aasta lõpus. Vanem vend Adolf Johann oli mässumeelne, seikleja ja avastaja, noorem vend August oli aga vaikne, mõtlik unistaja ja kehvema tervisega. Mis sina arvad, kumb vend ma olla võiks?
Kadri: Mmm … mina arvan, et sa oled August! Sa tundud selline õrnem ja mõtlikum.
Poiss (kavalalt): Sul võib õigus olla! Muide, ma olen pärit ühest Euroopa vanimast aadlisuguvõsast ning mu sugulased on näiteks tänane Inglismaa kuningas Charles III kui ka Belgia kuningas Philippe I.
Kadri: Või nii!
Poiss: Kas sulle meeldib, kui sinust pilti tehakse?
Kadri: Mm … Mõnikord üldse ei meeldi, kui peab paigal olema ja keegi sätib iPhone’i ja ütleb: „Naerata!“ ja siis: „Üks veel!“ ja siis: „Oota, ma teen ühe teistpidi ka veel!“
Poiss: Aga mõtle vaid, vanasti ei võtnud sellise pildi tegemine paari sekundit ega ühte minutit, vaid tunde ja tunde ja tunde ja TUNDE. Proovi nüüd, kui kaua sina suudad niiviisi paigal olla nagu mina siin pildil ning loe mõttes sekundeid!
Kadri (loeb üsna paigal huulte vahelt): Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa …

9 Bernardo Strozzi ateljee. Kontsert. U 1630–1631. Eesti Kunstimuuseum

 

Kostab muusika – ja kõrtsimeeleolu

Torupillimängija: Hei, tere tulemast kontserdile! Sa oled rännanud läbi erinevate maade ja aastate ning jõudnud 400 aasta tagusesse Itaaliasse. Buona sera! See tähendab itaalia keeles tere õhtust! Teengi nüüd torupillimängimisest väikese pausi, et sinuga juttu puhuda!
Kadri: Tere-tere, mul on siin küll veel täitsa päev!
Torupillimängija: Kas sulle meeldib muusika?
Kadri: Jaa, väga!
Torupillimängija: Muusika ja muusikute kujutamine meeldis ka väga Itaalia kunstnikule Bernardo Strozzile. Selle jaoks, et meid maalida, pidi ta erilise hoolega muusikuid vaatlema ja jälgima ning endale selgeks tegema, kuidas pille käes hoiti ja mängiti, ning ta harjutas väga palju käte joonistamist. Proovi panna enda käed ja sõrmed täpselt nii, nagu meil siin pildi peal. Polegi nii lihtne, mis? …Toona oli üks kuulsamaid kunstnikke, kelle järgi on selline kunstistiil nimeks saanud karavadžism.
Kadri: Mida see tähendab?
Torupillimängija: See tähendab, et need meistrid kujutasid tegelasi pimedas ruumis, kus taustal silm eriti midagi ei erista ning inimestele langeb valgus vaid väga vähesest valgusallikast. Mis sa arvad, kust?
Kadri: Mm … laelambist?
Torupillimängija: Tead, meie ajal polnud elektrit veel olemaski! Valgus tuli päevasel ajal tuppa vaid aknast ja pimedal ajal põlevast küünlast või koldetulest. Karavadžismi tunnedki ära selliste pimedas justkui helendavate inimeste järgi nagu meie. Mitut inimest sa pildil näed?
Kadri: Kolme.
Torupillimängija: Tõesti? Vaata ikka hoolikamalt.
Kadri: Aa, oi, seal naise õla taga on veel keegi … ja seal teise mehe õla kõrval pildi servas on ju ka veel üks inimene! Hoopis viite!
Torupillimängija: Jah, nemad pole nii hästi valguse käes. Kas tead, mis selle pildi veel huvitavaks teeb?
Kadri: Nooh?
Torupillimängija: Kui sa vaatad seda pilti, siis tekib sul siinsamas muuseumis tunne, et kusagil kõrtsis on aset leidmas üks meeleolukas kontsert. Ja see, et mina sulle siit pildilt niiviisi otse otsa vaatan, tekitab sulle tunde, nagu sa viibiksid koos meiega selles lärmakas ruumis. Selline on kunsti vägi! Äge, mis?
Kadri: Oo, on tõesti!
Muusika vaibub.

10 Tundmatu kunstnik. Kaksikportree musitseerivate lastega. U 1840. Eesti Kunstimuuseum

 

Neiu maalil: Tere! Nii lahedad riided! Kas riietumine võtab sul kaua aega?
Kadri: Ee … eriti mitte. Tõmban retuusid jalga ja särgi selga, või särgi asemel kleidi. Kui on jahe, siis sokid ja pusa ka.
Neiu maalil: Meie küll ruttu riidesse ei saa! Vanasti polnud riietumine sugugi nii lihtne, eriti siis, kui olid rikkast perest. Siis oli igal naisel oma toatüdruk, kes ta riidesse aitas, ning igal mehel toapoiss, sest riideid käis selga nii palju üksteise peale ja kõigil oli nii palju kinniseid – kõiksugused paelad, lipsud, haagid ja sajad nööbid! Naistel ja tüdrukutel oli hulganisti alusseelikuid, mis hiljem asendusid krinoliiniga ehk võruga, mis tegi seeliku suureks ja ümmarguseks. Vahepeal olid naistel veel korsetid, millega tõmmati vöökoht nii peenikeseks, et nad ei saanud korralikult hingatagi ja minestasid sageli! Sest mood oli selline – suur suur lai seelik, ja siis piiiiiisikene piht nagu sipelgal!
Poiss pildil (veidi vingudes): Kaua me peame siin veel olemaaa?
Neiu pildil: Ole tasa, venna, kannata nüüd. (Kadrile, asjaliku tooniga:) Me osaleme ajastu ballil elavas pildis. See tähendab, et meile on pandud vanaaegsed kostüümid selga ning me peame külalistele võimalikult liikumatult esitama pildikest ja kunstnik maalib meid. Kuna pime sombune aeg jõuludest vastlapäevani tuli kuidagi rõõmsaks muuta, korraldati väga palju balle ja pidusid. Mu nooremale vennale ei meeldi üldse paigal seista – ta ei püsi pudeliski paigal!
Poiss pildil: Mulle meeldib ratsutada ja vehklemist harjutada!
Neiu pildil: Mulle meeldivad muusikatunnid, kunst ja tantsimine.
Poiss pildil (elavdub): Kas tead, mis vanasti oli täiesti iuuu?
Kadri: No mis?
Poiss pildil: Täiskasvanud inimesed kandsid vanasti suuri uhkeid pärisjuustest või loomakarvadest parukaid, puuderdasid neid riisijahuga, ega pesnud neid peaaegu kunagi, nii et parukatesse tulid elama kõiksugused putukad nagu täid, kirbud, lestad ja muud väikesed elukad, kellel oli seal niiii mõnus!
Kadri: Iuuuu!
Poiss pildil: Jaa, täiega iuu. Ja siis olid inimestel sügamispulgad, millega sai ilma parukat peast ära võtmata pead sügada!
Kadri: Ausalt öeldes pea pesemine ei ole mu lemmik asi maailmas, aga seda kuuldes mul on tunne, et ma tahan täna õhtul pead pesta!
Neiu ja poiss pildil koos: Meie ka!

11 Mihhail Clodt von Jürgensburg. Kündjad Ukrainas. 1879. Eesti Kunstimuuseum

 

Poiss pildil: Mul on palav! … Mul on igav! Ma ei jaksa enam koos isaga põllul tööd teha! Tahaks parem koju sööma ja mängima minna!
Kadri: Aga miks sa siis ei lähe?
Poiss pildil: Aga kust sinu meelest söök siis tuleb? Selle jaoks me tööd teemegi, et meil oleks süüa. Kevadel tuleb põllud üles künda, muld ümber pöörata, väetada, seeme külvata ja kartul maha panna, vett tassida, kasta … Meie töö ei lõpe kunagi. Meil ei ole poode või supermarketeid.
Kogu toidu, mida me terve aasta jooksul sööme, peame ise kasvatama. Kui me soovime juua piima või süüa juustu, peame ise hoolitsema lehmade või kitsede eest, neile toidu muretsema, lüpsma, juustu valmistama. Kui soovime süüa vorsti või liha või muna, peame ise pidama kanu, lehmi, sigu, nendele süüa kasvatama…
(Hüüab) Ja vaata, seal tuulikus me jahvatame vilja! Sellest saame jahu, jahust saame küpsetada leiba! Kui õues on valge, siis me teeme tööd, et ülejäänud aasta oleks meil süüa. Mul on palju õdesid-vendi, et oleks palju töökäsi!
Kadri: Vabandust, et ma teid segan, ja jõudu tööle!
Poiss: Jõudu tarvis!
Kadri: Aga millal lapsed siis koolis käivad?
Poiss: Me võime natukene mõne aasta käia: talvel, kui looduses midagi ei kasva ja palju teha ei saa. Kui lähedal on üldse kooli … Aga ei pruugi olla. Ja me sõltume ikka väga palju looduse tujudest – näiteks, kui mõni aasta on liiga jahe või sajab liiga palju vihma ja vili ei valmi, oleme suure osa aastast näljas, või kui on vastupidi – suvi on liiga kuum ja vihma üldse ei saja – ka siis tuleb nälja-aasta … Meie elu pole sugugi kerge.

12 Aleksei Bogoljubov. Tallinna sadam. Hommik. 1853. Eesti Kunstimuuseum

 

Sõudmine, sõudmine. Aerud pannakse puidukolinaga paati.
Mees paadis (ringutab): Tere varahommikust! Kas näed seda ilusat purjedega laeva? See tuli Kroonlinnast ja peatub siin. Mina ja mu kaunis naisuke panime täna oma kõige paremad riided selga, et võõramaalastele head muljet jätta ning tulime neile müüma kohalikku kala ja kalja ning pagarilt tänahommikust leiba.
Naine paadis: Jaan, mis ilmaime see seal taamal on? Ilma purjedeta laev?!
Mees paadis: Jaa, see on aurulaev ehk aurik. Kui siiamaani sõltusid laevad edasi jõudmiseks üksnes tuulesuunast ja -tugevusest, siis aurulaevad liiguvad auru jõul – ka siis, kui tuul ei puhu või puhub vales suunas. Tõesti, täielik ilmaime! Aga seal laevas on uhke keisripere, meie kaupa nemad vaevalt et soovivad.
Naine paadis (õhkab): Kalamajas elades unustad vahel ära, kui ilus on Tallinna linn, eriti sellisel varahommikusel tunnil merelt vaadates – Oleviste kirik, Toompea ja Toomkirik, Niguliste kirik, Raekoja torn, Püha Vaimu kirik, merekindlus …
Mees paadis: Oleviste kirik on aga nii kõrge, et suisa kaheksal korral on välk temasse sisse löönud ja torni süüdanud ning kolmel korral on kirik tulekahjus täitsa maha põlenud, nii et alles on jäänud ainult müürid …
Naine paadis: Aga igal korral Oleviste kirik jälle taastatakse.
Mees paadis: Me enne rääkisime seal Pirita pool rannal ühe mehega, kes proovis pildile püüda seda hommikust vaadet siin. Väga huvitav mees!
Naine paadis: Ta ütles, et on noorest peale soovinud kunstnikuks saada, kuid aristokraadile ehk väga heast perest mehele peetakse seda häbiväärseks valikuks. Nii sai temast mereväelane, kes sõjalaeval teenides oli siin Tallinnas veetnud mitu talve – linn oli talle armas ja tal oli siin tekkinud palju sõpru. Praegu lõpetab see meremees kunstiakadeemiat ning maalib seda hommikuvaadet oma kooli lõputööks. Ma olen kindel, et temast saab veel kuulus kunstnik!
Mees paadis: Mis ta nimi oligi?
Naine paadis: Aleksei … Aleksei … Bo-gol-ju-bov. Bogoljubov! Just nii.

13 Maastikumotiividega kahhelahi. Detail. 1720. Eesti Kunstimuuseum

 

Kadri: Oh, kui kena ahi!
Ahi: Ma tänan!
Kadri: Sa oskad rääkida!
Ahi: Mis, sa pole varem rääkivat ahju kohanud?! Muidugi oskan ma rääkida. Mis sa arvad, milleks siis ahjudel suud on?
Kadri: Ah soo! Mina arvasin, et selleks, et sealt puid kütmiseks sisse panna …
Ahi: Nojah, maitsvaid lepa- ja kasehalge meeldib mulle küll näksida, ja kuusk on ka üks mu lemmikuid, väga magus! Aga kas tead, et mina olen üks eriline ahi! Nimelt olen ma nagu üks suur-suur peitepilt! Minu plaatide peale on ära peidetud terve hea hulk loomi ja linde. Vaata hoolega, kas leiad minu pealt mõne looma või linnu?
Kadri: Hmm … Oootsin … otsiiin … toonekurg joob vett! … Ja siin on üks lammas! …
Ahi: Kas sa hobust näed?
Kadri: Mm … jaa, näen!
(Pasunahääl.)
Ahi: Vaata sinna üles ka, seal on ingel fanfaariga!
Kadri: Ohoo, ongi!
Ahi: Otsi-otsi aga veel: sul on veel leidmata koer, kitseke, harakas ja metsis! (haigutab) Mina panen praegu silma kinni ja teen väikese uinaku. Teravat silma sulle!

14 Valentin Serov. Lapsed rannal. 1903. Eesti Kunstimuuseum

 

(liivakaevamise heli, lustlikud hõiked taustal)
Kadri: Hei sõbrad, mis teete seal?
Poiss pildil: Kas sa ise ei näe, et liivalossi ehitame! Aga sina oled jõudnud muuseumi kõige värvikirevamate maalidega ruumi! Vaata, millised on viis esimest värvi, mis sulle siin silma hakkavad!
Kadri: Punane! … Kollane! … Heleroheline… Helesinine! … Roosa!
Poiss pildil: Tead, siin toas on näha kunstisuund, mida nimetatakse impressionismiks. Paljudes keeltes tähendab sõna „impressioon“ muljet. Kunsti puhul tähendab impressionism näiteks seda, et sõrmega tehtud kollased täpid jätavad mulje, et pildil on sügisesed puud …
Impressionistlikud kunstnikud armastasid värvidega mängida ja lustida – kui nad maalisid näiteks ööd, ei olnud see kunagi lihtsalt musta värvi. Vaata hoolega varjusid selle toa maalidel. Ka varjud pole üksnes mustad või tumehallid. Mis toone sa nende juures tähele paned?
Kadri: Mulle tundub, et tollel sügispuude pildil on varjudes lillakat, sinist, kollast ja isegi roosat!
Poiss: Jaa. Impressionistid püüdsid pildi vaatajale edasi anda tunnet – milline on päikesevalgus sügisel, milline on õhu soojus … Kui vaatad pilti kaugelt, on see täpselt nagu päris sügis – puud ja lehed. Teisel pildil paistavad majad ja mäed ja inimesed – aga kui vaatad lähedalt, on seal värviplötsakad.
Kadri: Sotapota!
Poiss pildil: Jah! Aga see sotapota annab tunnet edasi palju tõesemalt kui hoolikalt ja üksikasjalikult välja joonistatud pilt. Sina aga arva nüüd ära, mis ilm minu pildi peal on!
Kadri: No te olete üsna paksult riides. Ilmselt kevad või sügis, selline jahe …?
Poiss pildil: Eiii, täitsa palav on! Vanasti ei võetud mere ääres paljaks! Rannas käidi suvitamas ja õhku nautimas, mereõhku hingamas, ujumas ei käidud niiviisi mere ääres teiste nähes, vaid suplusmajades. Kas teadsid, et Kadriorg oli vanasti kuulus rannakuurort, siin käidi puhkamas ja tervist turgutamas ka välismaalt. Külma vee protseduure sai teha meres supelsildadelt, soojaveevanne võtta majakestes, ning siin joodi ka tervise parandamiseks limonaadi mereveest ja vadakust!
Kadri: Fuhh! Mina küll merevett ei joo!
(Lapsed naeravad.)

15 Meisseni portselanivabrik. Papagoi figuur. Joachim Kändleri mudel u 1730–1740. Eesti Kunstimuuseum

 

Pärlkana: Klu-klu! Oleme siin kapis!
Papagoi (vilistab ja klõksutab): Oleme siin kapis!
Pärlkana: Üle kolmesaja aasta tagasi valitses Saksimaal kuningas August II Tugev.
Kadri: Miks tal selline nimi oli?
Papagoi (klõksutab): Ikka sellepärast, et ta oli ebatavaliselt tugev, näiteks olevat ta suutnud paljaste kätega hobuseraudu katki murda!
Pärlkana: Lisaks sellele oli ta ka väga rikas ja talle meeldis väga portselan.
Papagoi: Aga portselani osati iidsetel aegadel valmistada ainult Hiinas. (Vilistab) Kui mujal tehti savinõusid, mis polnud üldse nii ilusad ja läksid kergesti katki, siis Hiinas tehtud portselannõud olid imeilusad ja helevalged, kerged, õhukesed, tugevad ja vastupidavad, värvilised …
Pärlkana: August Tugeva teenistuses töötasid mehed, alkeemikud, kes otsisid igavese elu eliksiiri ning samuti tarkusekivi, mille abil teha kulda … ning nemad püüdsid jälile saada ka portselani valmistamise saladusele. Ühel päeval see õnnestuski! Nad segasid kokku õiged koostisained – kaoliini, kvartsi ja põldpao.
Papagoi: August Tugev tellis oma palee jaoks ligi 600 portselanist tehtud elusuuruses looma ja lindu.
Pärlkana: Nagu meie!
Papagoi: Meie-meie! (Klõksutab keelt)
Pärlkana: Aga meie tegelikult ei olegi August Tugeva portselanloomaaiast pärit. August Tugev tahtis, et kellelgi teisel poleks täpselt samasuguseid loomi, nii et kunstnik, kes need tegi, pidi vormid ära lõhkuma.
Papagoi: Ja siis tegi ta meid! (Vilistab.)
Pärlkana: Kõigepealt käisime ühe korra ahjus, kus meid põletati väga kõrgel temperatuuril – siis muutub portselani savimass tihedaks, klaasjaks, vee- ja happekindlaks ning kergelt läbipaistvaks.
Papagoi: Siis kunstnik värvis meid ja käisime uuesti ahjus – ning ahjus värvid muutuvad! Kunstnik peab teadma, et näiteks helehall koobalt muutub portselani kuumutamisel hoopis…
Kadri: No mis värvi?
Papagoi (vilistab, klõksutab keelt): No mis sa arvad?
Kadri: Ma ei tea!
Papagoi: See muutub ahjus eresiniseks!
Kadri (imetlusega õhku ahmides): Äge!

16 Detail intarsiatehnikas friisilt. 1930. aastatel loodud raamatukogutoa interjööri teostas E. Birki ja R. Wunderlichi mööblitööstus Olev Siinmaa kavandite järgi

 

Kärbes (sumiseb): Ma olen siin! Klaasi taga suure hõbekannu vasakul jalal!
Kadri: Sa oled kärbes!
Kärbes: Meeldiv tutvuda!
Sisalik: Ja mina olen sisalik, siin hõbekannu paremal jalal, tere!
Kadri:: Tere-tere!
Sisalik: Kas teadsid, et siin lossis on mõnda aega elanud ka Eesti esimene president Konstantin Päts? Sellelsamal korrusel asus vanasti tema ametikorter! President Päts oli tollal juba vana mees ja elas siin üksi. Vahel käis talle siiski seltsiks tema täiskasvanud poeg Leo.
Kärbes (sumiseb): Muide, selles korteris ei olnud näiteks kööki! Süüa valmistas kokk all lossi köögis, kus praegu on kohvik, ja president käis söömas teise korruse söögitoas.
Sisalik: Presidendil oli teener, kokk, köögiteenija ja teenijatüdruk. Lossis olid veel perenaine, kütjad, uksehoidjad, koristajad. Teenijate toad asusid üleval pööningul.
Kärbes (sumiseb): Aga see hõbedast valmistatud serviis, kus meie peal oleme, oli kasutusel eriti tähtsatele külalistele kohvi ja tee pakkumiseks. Hõbekandikul on muide Eesti riigi vapid.
Sisalik: Ja see tuba siin oli raamatukogutuba ja nendesse kappidesse mahtus üle kahe tuhande raamatu! Vaata hoolega, kas leiad alumiste kappide lukuaugud üles?
Kärbes (sumiseb): Ja vaata ka üles! Kas saad aru, millest need pildid tehtud on?
Kadri: Mulle tundub, et … puidust?
Kärbes (sumiseb): Just nimelt. Eri tooni puidutükkidest, see on väga peen ja aeganõudev töö. Sellist tehnikat nimetatakse intarsiaks. Kas tunned ära mõned tuttavad Tallinna paigad?
Kadri: (aeglaselt): Jaa! See seal on Pika Hermanni torn! … Ja see on Raekoda … Ja see on Kadrioru loss, muidugi … Toomkirik … Toompea loss … Oleviste kirik …
Sisalik: Ja nüüd loe kokku, mitut Eesti lippu sa näed!
Kadri:: Üüks… kaaks… koolm…
(vaibub)

17 Jacob Gerritsz Cuyp. Poiss hanega. U 1650. Eesti Kunstimuuseum

 

Poiss hanega: Tere! Mina olen poiss hanega! Hollandi kunstnik Jacob Gerritsz Cuyp, kes minu maalis, oli suisa nii võimekas meister, et kui sa mulle otsa vaatad, siis ma vaatan sulle otse silma, eks?
Kadri: Jaa.
Poiss: Astu nüüd kolm suurt sammu paremale.
(Kadri sammud parketil.)
Poiss: Ma vaatan sulle ikka veel otsa!
Kadri: Tõesti!
Poiss: Astu nüüd kuus suurt sammu vasakule!
(Kadri astub.)
Kadri: Ja ikka vaatad mulle otse silma!
Poiss: Nüüd kükita!
(Paus.)
Kadri: Ikka vaatad silma!
Poiss: Siis, kui maaliti mind ja „Tüdrukut kanaga“ –
(Kana kaagutamine.)
Poiss (jätkab): …olid kunstis väga populaarsed peidetud õpetliku sõnumiga pildid. Paberilipikul minu käes on kirjas vanaprantsuse keeles tekst „Mon-oÿe: faict toût“, mis võib koos pildiga tähendada suisa kolme erinevat asja.
Kadri: Mida siis?
Poiss: Näiteks: mu hani teeb kõik! Nagu selles kuulsas muinasjutus …
Kadri:… kus hani muneb kuldmune!
Poiss: Just. Teine tõlgendus on, et raha teeb kõike … ja see võiks panna maali vaataja mõtlema. Mis sina arvad, kas raha eest saab kõike?
(Mõttepaus)
Kadri: Hmm … Mulle tundub vahel küll, et kui raha on, siis saab kõike, ja kui ei ole, siis ei saa midagi!
Poiss: No raha eest saab küll raamatuid … aga kas tarkust saab?
Kadri (naerdes): Ei, lugema peab neid tarku raamatuid ikka ise!
Poiss: Ja huvi tundma! Raha eest ei saa ka armastust, ega kedagi surnuist tagasi tuua …
Kadri: Seda küll … Ja kolmas tähendus?
Poiss: Kolmas viis seda mõista on „Minu silm teeb kõik“.
Kadri: Mis see tähendab?
Poiss: Kas oled kuulnud vanasõna „oma silm on kuningas“?
Kadri: Vist olen, aga täpselt ei mäleta …
Poiss: See tähendab, et usu ainult seda, mida oled oma silmaga näinud! Nüüd panegi oma silmad tööle: kas märkasid, et mina ja „Tüdruk kanaga“ kuulume kokku? Vaata hoolega – kas leiad meie vahel sarnasusi?
(Mõttepaus).
Kadri: Mm … Teie pildid on ühesuurused … samasugustes raamides … te mõlemad olete lapsed … teil mõlemal on käes lind …
Poiss: Väga hea! Neid sarnasusi on veel! Meil mõlemal on ühesugune taust, meie mõlema keha on pööratud asendis, pilk otsevaates, me mõlemad oleme poolfiguurid ehk meid on kujutatud vöökohast ülespoole, ning meil mõlemal on mütsid peas … See tüdruk on minu paarik – me oleme nimelt paarisportreed!

18 Pieter Brueghel noorema ateljee. Andide toomine pruutpaarile. U 1630. Eesti Kunstimuuseum

 

(Pulmapeo lärm.)
Pruut (peaaegu sosinal): Need kaks pilti on nelisada aastat vanad ja pärit Hollandist. Kas saad aru, mis piltidel toimub? (paus) Ma hakkan mehele minema! Ühel pildil on kujutatud minu kirikusse saatmine ja teisel mulle andide toomine ehk pulmakinkide üleandmine pulmalauas.
Kadri: Aga sul on ju musta värvi kleit seljas!
Pruut (peaaegu sosinal): Jah, vanasti oli must kangas väga peen ja väärtuslik, sest kangast mustaks värvida oli kallis ettevõtmine. Must oli kõige pidulikum ja valge krae samuti. Pruudid hakkasid valget kleiti kandma alles väga hiljuti, nii kakssada aastat tagasi.
Kadri: Või nii!
(Pulmapeo lärm ja koera haukumine.)
Pruut (peaaegu sosinal): Kas sa näed, mida mulle pulmadeks kingitakse?
Kadri: Lapsehäll … Kann! Kauss, tuletangid … Raha?
Pruut (peaaegu sosinal): Jah. Tegelikult prooviti raha kinkimise kombest lahti saada, ning varsti keelati see Hollandis üldse ära. Kui hoolega vaatad, siis minu paremal käel istub üks soliidne härra, külavanem – tema paneb hoolega kirja, kui palju raha täpselt annetatakse. Enamasti toodi noorpaarile kingituseks kergemat mööblit ja majapidamisesemeid: kannud-kausid-korvid, vokk, toolid, ööpott, titepott.
(Koer haugub.)
Pruut (peaaegu sosinal): Koer on pildil truuduse sümbol.
Kadri: Aga need hõljuvad pärjad või kroonid?
Pruut (peaaegu sosinal): Ahaa, jaa – need on vaikimiskroonid. Flaami talupoja pulmas kehtis nimelt tava, et pruut ei võinud süüa, juua ega kõnelda. Sellepärast sosistangi – tegelikult ei tohiks ma sinuga üldse jutustada! Näe, ämm pakub mulle ka süüa, aga ma ei tohi seda vastu võtta. Muide, need kroonid kaitsevad mind ka halva õnne eest.
Kadri: Kas sa oled siis terve oma pulma vait?! Ei söö ega joo?!
Pruut (peaaegu sosinal): Jah, ja ma ei tohi naerda ka mitte!
Kadri: Uskumatu lugu! Mulle tundub, et ma pean nüüd terve õhtu sinu eest naerma!
Pruut (peaaegu sosinal): See on hea mõte.
(Lärm vaibub.)

19 Bartholomeus van der Helst. Daam mustas. U 1649. Eesti Kunstimuuseum

 

Kadri: Tere, kes teie olete?
Daam mustas: Oi, tänan küsimast! Minu nimi on Elisabeth. Paljud arvavad, et kuna mul on must kleit ja valged varrukad ja valge krae, olen kas teenijanna või lesk. Aga tegelikult olen pärit 17. sajandi Hollandist, kus polnud viisakas rikkust üles näidata kulla ja karraga, vaid hoopis musta sameti ja siidi-satiiniga, kallite kangastega, ning ülimalt luksusliku, käsitsi valmistatud pitsiga. See, kes oskab hoolega vaadata, näeb, et minu varruka pits on sama kallis kui tänapäeval mõni auto!
Loe kokku, mitu pärlit on mu käte ümber, kaelas, juustes …
(Paus).
Igaüks neist on aare mere põhjast ning väärt terve varanduse! Ka jaanalinnusulgedest lehvik on vihje minu rikkusele ja ühiskondlikule positsioonile. Nimelt olen pärit ühest tähtsast Amsterdami suguvõsast, mu abikaasa oli Hollandis oluline riigitegelane, Amsterdami linnapea. See portree tehti minust pulmade puhul. Minu juurde kuulus ka minu mehe portree, kuid see on kuhugi kaduma läinud! Igatsen teda nii väga enda kõrvale!
Kas teadsid, et portreekunst ehk inimese kujutamine kunstis on väga vana?
Inimesed on läbi aegade tahtnud jäädvustada enda välimust ja kunstnikele on meeldinud kujutada teisi inimesi. Nii on säilinud portreesid juba Vana-Egiptusest umbes VIIS TUHAT aastat tagasi.
Enne fotograafia leiutamist saigi inimese välimust edasi anda ainult maalide, joonistuste või skulptuuride kaudu. Siiski pole portree kunagi olnud lihtsalt inimese välimuse salvestis, vaid seejuures on edasi antud näiteks tema võimu, tähtsust, vooruslikust, headust, ilu, rikkust, head maitset või tarkust.
Miks üldse portreid tehti ja siiani tehakse? Tavaliselt ikka mälestuseks, lähedaste inimeste, esivanemate või millegi poolest tähtsate inimeste meenutamiseks. Loodan, et minagi jään sulle täna meelde!

20 Erasmus Quellinus II ring. Achilleuse leidmine Skyrose saarelt. U 1660–1670. Eesti Kunstimuuseum

 

Achilleuse ema: Mina olen üks ema, kellele sündis väga ammusel ajal poeg, kellele sai nimeks Achilleus. Achilleus ei olnud mingi tavaline poiss, vaid ühe kuninga ja minu, merenümfi poeg. Poja sündides aga ennustas saatusejumalanna mulle, et kui Achilleus peaks kunagi Trooja sõtta minema, siis sureb ta noorelt. Ühegi ema süda ei talu sellist mõtet! Seega pidin midagi ette võtma!
Nii et kui mu poeg oli alles väike, kastsin ta üleni Styxi jõe vette, et muuta ta surematuks. Aga igaks juhuks, et olla ikka täitsa kindel, et sõda teda kunagi kätte ei saaks, saatsin ta elama väikesele Skyrose saarele ühe kuninga õukonda. Aga mitte niisama – mu poeg elas seal tüdrukuks riietatuna. See pidi kindlustama, et keegi teda ära ei tunne ja ta eales sõtta ei satu.
Odüsseus: Mina olen Odüsseus, üks kuulsamaid kangelasi Kreeka mütoloogias ja kirjanduses. Meile oli ennustatud, et Trooja linna vallutada ja Trooja sõda võita ei ole meil ilma Achilleuseta [Ahh´illeuseta] võimalik, seega saadeti mind teda otsima. Teate, mina olen tuntud oma tarkuse ja kavaluse poolest! Ma maskeerisin end rändkaupmeheks ja tulin siia Skyrose saarele oma kaupa pakkuma. Siin pildi peal näedki, kuidas daamid valivad endale minu kaubakirstust esemeid. Minu kauba hulgas on uhkeid rõivaid, kauneid ehteid, ilusaid lauanõusid … aga ka mõned toredad mõõgad, kilbid ja odad. Kunstnik on minu kaupade materjali väga meisterlikult maalinud! Milliseid materjale sa märkad?
(Paus.)
Metalse helgiga kanne, külma läikega atlasskangaid, särava kumaga pärleid, peeglit … Pista siinsamas ruumis käsi minu kaubakirstu – proovi, kas tunned pimesi ära, mis esemed sulle kätte jäävad?
Kui ma saarele oma kaupa pakkuma tulin, paljastus Achilleuse maskeering. Aga kuidas ta ennast reetis? Vaata hoolega pilti.
(Paus.)
Kui teised imetlesid pärleid ja kangaid, siis neiuks riietatud Achilleus haaras kaubakirstust esimese asjana kohe mõõga järele ja näitas, et on hingelt sõjamees. Vaata, tema see ongi siin maali keskel, mõõk käes, seljas sinine rõivastus, õlal punast värvi kangas! Ega riided ei määra, kes me oleme, ikka meie käitumine!
Achilleus tuligi meiega Trooja sõtta ja võitles vapralt! Ent kahjuks oli saatusejumalannal õigus ja Achilleus sai sõjas surma. Aga ta oli ju lapsena surematuse jõkke pistetud? Jah, välja arvatud tema kand, kust ema teda kinni hoidis. Just sinna tabaski teda saatuslik nool …

21 Lambert de Hondt. Teekond Noa laeva. U 1650. Eesti Kunstimuuseum

 

Noa: Kas sa tead, mis häält teeb ükssarvik?
Kadri: Ee … ükssarvikuid ei ole olemas!
Noa: Enam ei ole tõesti, aga räägitakse, et vanasti olnud … Siin pildi peal on neid kohe mitu tükki! Mis sa siis arvad, mis häält nad võisid teha?
Kadri: Äkki nad hirnusid nagu hobused?
Noa: Või hoopis hauklesid nagu sebrad! (sebra hääled)
Kadri (itsitab): See on küll naljakas hääl, ma ei teadnud, et sebrad nii teevad!
Noa: Muide, minu nimi on Noa. Kas sa minu laeva lugu oled kuulnud?
Kadri: Mm … vist tean, aga räägi igaks juhuks uuesti.
Noa: Jumal oli pettunud, et inimesed olid nii halvale teele läinud – ei hoidnud üksteist, polnud lahked ja head, ja seetõttu otsustas ta kõik ära kaotada ja uuesti algusest alustada. Ta valis välja minu, Noa, sest mina olin korralik ja lahke mees, ja käskis mul ehitada hiiglamasuure laeva, kuhu peale pidin võtma kaasa oma pere, pojad koos abikaasadega, ning ühe paari igat looma ja lindu. Siis sadas vihma 40 päeva ja 40 ööd. Ellu jäimegi vaid meie, kes me laeva peal olime. Siin pildi peal näedki, kuidas me parajasti laeva peale sättima hakkame. Vaata hoolega, milliseid loomi ja linde sa siit leiad?
(Mõttepaus)
Kadri (loetleb): Lehmad … hobused … kitsed … jänesed … kukk ja kana … kalkunid … paabulinnud … koerad … tiigrid … sead … hirved … papagoid … pingviinid …
Noa: Selle maali on loonud Belgia kunstnik Lambert de Hondt peaaegu nelisada aastat tagasi. Toona ei olnud olemas internetti ega nutitelefone, kust oleks saanud kõikide loomade pilte vaadata … Kas sa kujutad ette, et nii ammu ei olnud isegi kõikide loomade piltidega raamatuid lihtne leida! Mõnda looma oli keegi kusagil välisreisil näinud, tagasi jõudes kellelegi jutustanud, kes selle siis üles joonistas – vahel valesti – ja nii võiski vale pilt kordamisse minna. Kas märkasid, mis on ninasarvikuga valesti?
Kadri: Las ma vaatan … oi, tal on ju sarv seljas!
Noa: Ning ninasarvikust eespool on üks pika lontis lakaga lõvi, kes ka eriti päris lõvi ei meenuta … Muide, kas sa need ükssarvikud ka enne pildi pealt üles leidsid?
Kadri: Jaa, nad on seal täitsa keskel!
Noa: Aga kas tead, miks neid enam olemas pole?
Kadri: Pole aimugi. Kuhu nad siis kadusid?
Noa: Kuna ükssarvikud olid sellised lobamokad ja veidi upsakad ka, siis jätsin nad lõpuks oma laevast maha!
Kadri (veidi itsitaval, mitte täitsa tõsisel toonil): Appi! Hirmus lugu!

22 Joos de Momper II ring. Külamaastik viljalõikusega (Suvi). Peale 1620. Eesti Kunstimuuseum

 

Naine maalilt: Tere!
Kadri: Tere! Siin pildil on päris palju rahvast! Milline teie olete?
Naine maalilt: Näe, mina olen see valge tanu, valge põlle ja punasekarva seelikuga proua, kelle kõrval istub koerake! Kas teadsid, et kunstimuuseumis kasutad sa kõige rohkem oma SILMI – oma nägemismeelt? Nägemine on inimesele väga tähtis. Teeme mõned katsed! Kata üks silm käega ja vaata ümbrust! (Paus.) Kas märkad mingit erinevust?
Kadri: Natukene …
Naine maalilt: Kahe silmaga vaatamine annab meile võime hinnata vahemaid ja kaugusi. Pane üks käsi ette, nimetissõrm püsti ja proovi kordamööda silmi sulgeda.
(Paus.) Asjade vaatamine kahe silmaga korraga annab nendest ruumilised kujutised.
Aga maalid ju tegelikult ei ole ruumilised, need on tasapinnalised. Ometi oskab osav kunstnik maalida nii, et osa asju näivad olevat lähemal, aga osa hoopis kaugemal, sügavamal pildi sees.
Kadri: Kuidas ta seda teeb?
Naine maalilt: Lähemal olevad asjad paistavad suuremad, kaugemal olevad väiksemad. Seda nimetatakse perspektiiviks.
Kadri: Ahhaa, jaa, sina ja teised inimesed kõige ees oletegi justkui suuremad, ja need, kes on teerajal kaugemal, justkui sügavamal pildi sees, on väiksemad.
Naine maalilt: Peale suuruse on veel midagi, mis annab maalil aimu kaugusest. Kas märkad, mis see on?
Kadri: Mm … Kas värv?
Naine maalilt: Just! Kaugemal olevad asjad tunduvad värvuselt sinakamad – külmemad. Lähemal asuvad asjad tunduvad olevat kollakamad – soojemad. Seda nimetatakse värviperspektiiviks. Seesama pilt, kus ma peal olen, kuulub aastaaegade sarja. Arva ära, milline aastaaeg meil siin parajasti on!
Kadri: Puudel on lehed, seega ei ole talv ega kevad … Lehed pole kollased ega punased, nii et vist on suvi?
Naine maalilt (naerab): Õige! Meil on siin käimas viljalõikus! Ning vilja lõigatakse ju teadagi suvel, sest sooja päikese käes vili valmib ja tuleb ära koristada enne külma ja märga sügist.
Kadri: Ah jaa, muidugi. Ja tundub, et meestel on lühikesed püksid ka! Suvi, mis suvi!
Naine maalilt: Just! Annan sulle lõpetuseks ühe ülesande: pane siinsamas ise maastik kokku – mõtle, mis võiks jääda esiplaanile, mis tagaplaanile, mis võiks asuda kaugemal, mis lähemal.