Ehe kunst või petukaup?
Mida tähendavad muuseumieksponaatide etikettidel määratlused „järgi”, „laadis”, „töökoda/ateljee” jne? Kas sellised teosed on originaalid, koopiad või sootuks võltsingud? Miks on nii, et nimetades teost „originaaliks”, tunnistame selle väga eriliseks ja väärtuslikuks, kuid „koopiat” ja „jäljendust” peame labaseks, ebaausaks ning piinlikkust tekitavaks, isegi kui need on teostuselt väga heatasemelised? Rääkimata siis võltsingutest, mille olemasolu tuleks justkui maha salata.
Näitus „Ehe kunst või petukaup?” tõstab selle probleemistiku fookusse, tutvustades Kadrioru kunstimuuseumi ja Mikkeli muuseumi püsiekspositsiooni teoste näitel teema pikka ja värvikirevat ajalugu, nende mõistete tähendust ning rollimuutust ajas. Olgugi et mõistete tasandil tunduvad originaal, koopia ja võltsing üksteisest selgelt eristuvat, on konkreetsete teoste näitel sageli raske nende vahele selget piiri tõmmata. Originaalist või koopiast võib ajaloo käigus saada võltsing ning võltsinguks peetud teos võib osutuda originaaliks. Mida me mõistame sõna „originaal” all ja kuidas kasutada seda teoste puhul, mis on valminud ajal, kui sel mõistel puudus kultuuris keskne koht?
Tänapäeva kunstiajalugu on ühiskonnas aset leidnud muutuste ajel hüljanud universaalse esteetika ja nn kõrge ja madala hierarhiad ning huvitub palju enam kunsti rollist, kontekstist ja retseptsioonist (ajas). Koopiate, jäljenduste ja võltsingute teema, mille ajalugu ulatub teadaolevalt juba antiiki, pakub väärtuslikku infot nii kunsti tegemise praktikate kui selle tarbimise kohta. Seega on põhjendamatu eitada ning maha salata nende teoste olemasolu, mis on olnud orgaaniliseks osaks kunstiajaloost. Vastupidi, need teosed on väärt säilitamist ja avalikku tutvustamist.
Näitus „Ehe kunst või petukaup?” kulgeb mööda teeviitadega tähistatud rada läbi kahe muuseumi saalide ning seob eri ajastutest pärit ja üksteisest lahus paiknevad kunstiteosed tekstide ja multimeedia abil üheks uueks looks (millega saab tutvuda nii muuseumi tahvelarvutite kui ka isikliku nutiseadme abil).
Kuraator: Greta Koppel
Kujundaja: Kätlin Tischler