fbpx
Otsi...

Ajalugu ja hoone

Kadrioru lossi rajamist alustas Vene tsaar Peeter I aastal 1718. Lossi- ja pargiansambel nimetati tema abikaasa Katariina I auks Kadrioruks (sks Catharinenthal, vene Екатериненталь).

Itaalia arhitekti Nicola Michetti kavandatud loss ja selle rikkalikult kaunistatud peasaal on nii Eesti kui kogu Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri üks kaunimaid näiteid.

Kadrioru keiserlikku suveresidentsi külastas enamik Venemaa valitsejaid. 1920. aastatel ja 1946–1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone. 1930. aastatel asus siin Eesti Vabariigi riigipea residents. 2000. aastal avas loss uksed Kadrioru kunstimuuseumina, kus näidatakse Eesti suurimat Lääne-Euroopa ja Vene vanema kunsti kogu.

18. sajand – Kadrioru lossi tekkelugu

Põhjasõda (1700–1721) polnud veel lõppenud, kui oma Läänemere-äärsetes vallutustes kindel tsaar Peeter I asus rajama Tallinna lähistele uut suvelossi, mis pidi olema suurriigiks pürgiva Venemaa vääriline. Esinedes euroopaliku valitsejana, rõhutas ta teadlikult enda ja kogu Venemaa kuulumist Euroopa kultuuriruumi. Soovides oma kodumaad uuendada, alustas Peeter I riigi ja rahva välisilme muutmisest, oluline roll selles protsessis oli täita ka arhitektuuril. Uute residentside rajamiseks toodi kohale ehitusmeistreid ja kunstnikke kõikjalt Euroopast. Peeter I teenistusse kutsutud itaallase Nicola Michetti (1675–1743) esimeseks tööks Venemaal oligi tsaari suveloss Reveli lähedal metsatukas. Alates 18. sajandi keskpaigast hakati piirkonda Katariina I auks Kadrioruks kutsuma. Lossi ajaloo alguse – juuli 1718 – on meile jäädvustanud kiviraiduri hoolikas käsi vestibüüli mälestustahvlil.

Mälestustahvel Kadrioru lossi vestibüülis
empty-image

Lossi ehitamises osales mitmeid välismaalt kutsutud meistreid – peale itaallasest peaarhitekti töötas siin Roomast pärit arhitekt Gaetano Chiaveri, Veneetsiast stukimeister Antonio Quadri, Rootsist kutsutud Salomon Zeltrecht, Riiast tulnud kujur Heinrich von Bergen jt. Paljud neist töötasid hiljem ka Peterburis; uue Vene pealinna rajamisega oli seotud ka Kadrioru lossi teine arhitekt Mihhail Zemtsov, kes juhtis siin ehitust pärast Michetti naasmist Itaaliasse. Töölisbrigaadid telliti Venemaalt, raskematel töödel kasutati Tallinna garnisoni sõdureid, aga ka sunnitöölisi. Peaaegu inimtühjas ja sõjas kannatanud Tallinnas pidi ennenägematult uhke lossi kerkimine kohalike tagasihoidlike suvemõisate, mereranna kivirahnude ja kadakate kõrval mõjuma kui ime.

Kadrioru lossi Ülemine aed. Ilja Surmini aruandejoonistus (?). 18. saj I pool (?). Tallinna Ülikooli Akadeemiline raamatukogu, Baltika osakond
empty-image

Traditsioone murdva valitseja tahe tõi siia Põhja-Euroopa karmi kliimasse võõra lillena näiva, hapra lõunamaise arhitektuuriteose. Paraku ei jõutud Kadriorus ellu viia kõiki Michetti ja Peeter I suurejoonelisi plaane, sest koos Peeter I surmaga 1725. aastal lakkas Vene valitsejate huvi Läänemere ja laevastiku ning seega ka Tallinna ja siinse palee vastu pikemaks ajaks.

Keisrinnade visiidid

18. sajandi teisel poolel saabus lossi uus elu ja seda seoses kahe keisrinna – Jelizaveta Petrovna ja Katariina II – visiitidega. Lossi rajaja tütre Jelizaveta pidulik visiit Kadriorgu toimus 1746. aasta juulis. Selleks ajaks lõpetati lossi siseviimistlus ja kaunistused. Keisrinna jaoks sisustati ruumid algselt Peeter I jaoks mõeldud merepoolses tiivas. Pillav ja pidutsev keisrinna veetis siin üle nädala.

Tundmatu kunstnik Louis Tocqué järgi. Keisrinna Jelizaveta Petrovna. 1750-1760.
empty-image

Pärast seda seisis loss taas tühjana, kuni järgmise valitsejanna, 1762. aasta paleepöörde tulemusel troonile tõusnud Katariina II külaskäiguni 1764. aastal. Siis remonditi ja sisustati loss taas, kuid suur osa puuduvat sisustusest toodi endiselt Peterburist kaasa või laenati Tallinna elanikelt.

Katariina II portree
Tundmatu kunstnik. Katariina II portree. 18. saj II pool
empty-image

Valitsejate visiitide vahelisel ajal Kadrioru lossi küll ei kasutatud, kuid sellegipoolest ei olnud see inimtühi. Lossikompleksi eest kandis hoolt kastellaan ehk lossivalitseja, kes 18. sajandil oli enamasti arhitekti elukutsega ning tegeles lisaks lossi korrashoiule ka kaartide joonistamise ja vajalike ehitiste rajamisega. Alates lossi ehitustööde lõppemisest kuni Nikolai I ajani teenis lossis neli kastellaani-arhitekti – Jacques Broquet (u 1730–1751), Johann Georg Teichert (1752–1773), Johann Schultz (1773–1795) ja Johan David Bantelmann (1795–1826). Nende kirjad ja joonised on peamised lossi ajaloo allikad, jutustades asjalikus kaartide, jooniste ja rahanumbrite keeles lossi elust ja muredest.

Johann Schultz. Kadrioru plaan. U 1783. Tallinna Ülikooli Akadeemiline raamatukogu
empty-image

Kogu 18. sajandi vältel säilitas loss oma rajamisaegse ilme ja funktsiooni – olla Vene keisrite esinduslik suveloss, võimu kohalolu kaunis sümbol suhteliselt iseseisvas Läänemere-äärses provintsis, kujundlikult öeldes – barokkraamistus Peeter I raiutud aknale Euroopasse.

19. sajand – Kadrioru uus õitseng

Kadrioru ajaloo uue peatüki alguseks võib pidada aastat 1827. Nagu varemgi, olid muudatused ka seekord seotud valitseja saabumisega. Nimelt külastas sel aastal Tallinnat keiser Nikolai I, kes pidi oma nördimuseks peatuma mitte Peeter I ehitatud keiserlikus lossis, vaid Toompeal, kuna Kadrioru loss oli nii halvas seisus, et selles ei saanud ööbida. Visiidile järgnesid keisri korraldused: anda Paul I ajal Eestimaa tsiviilkuberneri võimu alla läinud loss üle tsaari õukonna ministeeriumi haldusalasse, alustada koheselt lossi ja pargi parandustöödega ning sisustada loss ja kõrvalhooned kõige vajalikuga.

Theodor Gehlhaar. Kadrioru loss (Lustschloss Catharinenthal).1835
empty-image

1827–1831 toimunud ümberehitused vastasid tol ajal toimunud muudatustele keiserliku pere ja õukonna elukorralduses – välisest pompoossusest olulisemaks hakati pidama peresuhteid, tundeid ja looduslähedast eluviisi. Et mereõhku mugavalt nautida, paigaldati rõdule kardinatega varikatus, Lilleaeda viiva piduliku trepi asemele ehitati poolümar kinnine veranda, merepoolsesse tiiba lisati uus trepikoda. Kõik toad möbleeriti uhkelt, ehitati vannitoad, toodi valgusteid, Pärsia vaipu, kunstiteoseid, Kiievi-Mežigorski vabrikust telliti lossi jaoks erilisi portselanserviise ja fajanssnõusid.

Lossi poolümara veranda juurdeehituse projekt
Christian Meyer. Ülemise aia poolse fassaadi juurdeehituse, poolümara veranda projekt. 1828
empty-image

Muudeti ka lossi ruumikasutust. Kõige auväärsemates ruumides peakorruse merepoolses tiivas asusid keisrinna Aleksandra Fjodorovna apartemendid, tema kohal kolmandal korrusel olid keisri ja troonipärija eluruumid, keisri tütarde magamis- ja elutoad hõivasid parempoolse tiiva mõlemad korrused. 18. sajandi tseremoniaalsest ruumide anfilaadist sai suure pere suvemaja.

19. sajandil polnud kõrgeimad külaskäigud Tallinnasse seotud enam ainult poliitikaga. Nüüd tuldi siia, et nautida tervislikku merevett ja -õhku – või peatudes teel Euroopasse, kus Preisi kuninga Wilhelm III tütar Friederike Louise ja Vene keisrinna Aleksandra Fjodorovna sageli koos lastega käis. Nende jaoks ehitati randa viiv valgustatud tee, paadisild ja supelmaja. Külaliste ja arvuka kaaskonna majutamiseks ehitati ümber vana vahimaja ja lustla, köögimajale rajati juurde mansardkorrus, alumisse aeda sammastega paviljonid.

Edouard Hostein. Sissesõit Kadrioru parki
Eduard Hostein. Sissesõit Kadrioru parki. 1833
empty-image

Keisripere järel suundus Tallinnasse ja Kadriorgu kogu Peterburi kõrgem seltskond ja haritlased. Kadriorust sai moodne kuurort, kus veedeti suviti aega ja parandati tervist. Kadrioru pargi ümber kerkis uhkete puitpitside ja tornikestega ehitud villade rajoon, kus leidus mitmeid supelsalonge, vesiravilaid, hotelle, pansionaate ja restorane. Sajandi lõpupoole muutus eluolu veidi lihtsamaks ning keiserlikud visiidid jäid harvemaks, eriti pärast sõjategevuse lõppemist ja raudtee rajamist Krimmi, mis vähendas ka Peterburi aristokraatia huvi nn Revali vete vastu. Kadriorust kujunes Eesti jõukama kodanluse kodu- ja suvituspaik.

Muusade tempel

Tormiline ja traagiline 20. sajandi ajalugu kajastus ka Kadrioru lossi elus ja ilmes. 1917. aasta Veebruarirevolutsioon kukutas Venemaal monarhia, kuid peremeheta jäänud Kadrioru lossi hõivas üsna pea Tallinna tööliste ja sõjaväelaste nõukogu. Kui aasta hiljem loss Tallinna linnale üle anti, polnud tsaariaegsest lossi sisustusest suurt midagi järele jäänud, puude lõhkumiseks kasutatud peasaali parkettpõrandal olid kirvejäljed.

Lossi vestibüül Weizenbergi kujudega
Lossi vestibüül August Weizenbergi skulptuuridega. 1927/28
empty-image

Noore Eesti Vabariigi ees seisnud küsimus, mida teha tühja tsaarilossiga, lahendati 1921. aastal Tallinna Eesti Muuseumi kasuks. Esimesed kunstiteosed kolisid Kadriorgu juba varem, sest alates 1919. aastast elas lossi merepoolses tiibhoones eesti esimene professionaalne skulptor August Weizenberg. Esialgu hoiti muuseumis küll põhiliselt etnograafilist vanavara, muuseumi kunstikogud olid siis alles kujunemisjärgus.

Muuseumi kolimine
Tallinna Eesti Muuseumi Ühingu sissekolimine Kadrioru lossi. 1921
empty-image

Tõelise kunstimuuseumina avati loss uuesti pärast põhjalikku renoveerimist 1927. aastal. Siis eksponeeriti siin nii riigiasutustelt ja mõisatest saadud Euroopa vanemat kunsti, baltisaksa kunstnike teoseid, kui ka rahvuslikku uhkust – oma eesti kunstnike – Johann Köleri, August Weizenbergi, Paul ja Kristjan Raua, Ants Laikmaa ning kaasaegsete kunstnike Konrad Mäe, Peet Areni, Nikolai Triigi jpt töid. Kuigi toona oldi esimese professionaalselt kõrgel tasemel kunstimuuseumi üle väga õnnelikud ja rahul, peeti Kadrioru lossi muuseumi jaoks siiski sobimatuks ja loodeti ehitada uus hoone.

Ekspositsiooni vaade
Vaade ekspositsioonile. 1928
empty-image

Vabariigi esimese aastakümne jooksul kujunes Kadriorg haritlaste ja kunstnikkonna keskuseks, siia tekkisid mitmed kunstnike ateljeed, osa tuldi saama looduse ja kultuuri harmoonilisest kooslusest.

Kolme lõvi all

Üsna pea pärast Konstantin Pätsi võimuletulekut, algas lossi ulatuslik ümberehitamine. Arhitekti Aleksandr Wladovsky projekti järgi ehitati lossile aiapoolse fassaadi juurde uusbarokses stiilis banketisaal, talveaed-orkestriruum ja väiksem söögisaal. Riigipea erakorter asus parempoolse tiiva kolmandal korrusel (praegustes näituseruumides), ametlik esinduskabinet oli peakorruse merepoolses tiivas, ruumis, kus esialgsete lossikavandite järgi pidi olema Peeter I magamistuba. Ülejäänud toad olid mõeldud tähtsate külaliste majutamiseks ning erinevas stiilis salongideks. Sisustuses püüti algul rõhutada lossilikkust ja kuuluvust Euroopa kultuuriruumi ning ruume möbleeriti mõisatest saadud või Peterburist ostetud stiilse antiikmööbliga. Eesti teemat pidid sisse tooma baltisaksa (Karl Timoleon von Neff, Eugen Dücker, Oscar Hoffmann, Julius Klever jt ) ja esimeste rahvuslike kunstike (Johann Köler, Amandus Adamson) teosed. 1930. aastate lõpus rajati ka eesti rahvuslikus stiilis interjöörid, mis on säilinud suures osas tänapäevani. Kadrioru loss ja selle vahetu ümbrus muutus avalikkusele suletuks kõrgema riigivõimu esindusresidentsiks.

Ülejäänud Kadrioru pargist kujunes populaarne linnarahva jalutus- ja ajaveetmiskoht. Pargi kirdeossa rajati rahvapark, kus olid valgustatud alleed, pingid, rahvariide vöökirjas lillepeenrad, kõlakojaga kontsertväljak ning ujumisbasseinide, liivakastide ja mänguväljakutega Noortepark.

Eesti Kunstimuuseumi peahoone

Kadrioru loss oli Eesti Kunstimuuseumi peahoone uuesti aastatel 1946–1991. Nõukogude perioodil oli muuseumi koondunud suur osa Eesti kunstielust, siin toimusid kaasaegsete kunstnike näitused, eesti kunstiklassika väljapanekud, aga ka välisnäitused – alates sotsialistlike vennasvabariikide kunstnike töödest kuni maailmakuulsate meistrite loominguni (nt A. Dürer 1971, Rembrandt 1978 ja F. Leger 1974). 1950. aastate ideoloogiline ja „poliitiliselt korrektne” muuseumitegevus muutus vilkamaks koos 1960. aastate sulaga, järgnevate kümnendite jooksul nägid lossi vanad seinad arvukaid Eesti avangardi väljapanekuid ja kuulsid palavaid arutelusid kaasaegse kunsti probleemide üle. Kõige selle juures oli Kadrioru loss küll armastatud, kuid siiski vaid hädapärane Eesti kunsti kodu, mille hiilgav barokkarhitektuur oli omanikule pigem takistus kui lisaväärtus. 1991. aastal suleti täielikult amortiseerunud hoone põhjalikuks remondiks ja restaureerimiseks.

 

Maailmale avatud

Kadrioru kunstimuuseumina on loss saanud arhitektuuriga kooskõlas oleva sisu ja on laiale publikule avatud. Lossi saalides on esindatud Lääne-Euroopa ja Vene vanem kunst – maalid, skulptuurid ja tarbekunst, mis lisavad oma kunagisest interjöörist ilma jäänud hoonele palju lossilikku hiilgust ja sära. Võib öelda, et Kadriorus eksponeeritava Eesti riigi kunstikogu kõrval on muuseumi olulisimaks eksponaadiks loss ise.

 Lossi minevikust on tänapäevaks saanud lugu, mida kõigile külalistele räägitakse, näidates eri aegade kihistusi lossi sees ja väljas – Peeter I aegset peasaali ja fassaadi, 19. sajandi trepikäike ja ruumijaotust, sõjaeelse Eesti Vabariigi aegset neobarokset banketisaali ning rahvuslikus stiilis tammepuust sisustusega tube jne. Kadrioru lugu kõlab lossis ligi kahekümnes keeles, minnes siit mööda laia maailma edasi. Koos vanade lugudega sünnib lossis ka uusi – tuhanded lapsed alustavad siin oma tutvust kunstimaailmaga, mõtestavad lossi ja tema pärimust uuesti, põimides vanade aegade legendid oma uutesse lugudesse.

Kaasaegne Kadrioru loss uurib ja väärtustab oma vana lugu, kuid ei hoia sellest kinni, vaid on avatud kõigile ja kõigele, mis võimaldab uusi tõlgendusi ja inspiratsiooni.

Ole kursis meie sündmustega! Liitu uudiskirjaga siin!