Alastus
Inimese alasti keha on üks vanemaid motiive kunstis. Kunstnikud on sajandeid väsimatult uurinud inimkeha kujutamise viise ja selle väljendusrikkust. Keha kujutamine ulatub antiikskulptuuridest, akadeemilistest joonistustest ning mütoloogilistest ja piibliteemalistest maalidest modernse akti ning nüüdisaegse maali-, foto-, video- ja performance’i-kunstini. Vaevalt leidub teist motiivi, mis kunstnikke nii intensiivselt huvitaks ja köidaks kui inimese kehalisus. Akt on lähtepunkt paljudele ühiskondlikele ja kultuurilistele aruteludele – see ühtaegu paelub ja provotseerib. Akt räägib lugusid ühiskonna arengust, vastuhakust ja muutustest läbi sajandite.
Aadam ja eriti Eeva on ühed esimesed ning tõenäoliselt kõige populaarsemad aktimotiivid, mis on saatnud kunstiajalugu sajandite vältel kuni tänapäevani. Paradiisist väljaajamise lugu on ühtlasi üks esimesi narratiive, milles kirjeldatakse häbitunnet seoses alastusega.
Kuigi aktijoonistamine kuulus juba varakult Euroopa kunstiakadeemiate õppeprogrammi, oli alastuse kujutamine avalikkusele mõeldud kunstis pikka aega võimalik vaid siis, kui see oli osa kristlikust narratiivist või mütoloogilisest loost. Nende piirangute tõttu kujutasid paljud kunstnikud selliseid motiive nagu püha Sebastian, Veenus ja Mars või Amor ja Psyche. Ometi pakuvad need teemad huvi ka tänapäeva kunstnikele, kes loovad selle klassikalise ainese uusi tõlgendusi.
Paljude sajandite vältel on alasti inimkeha kujutamist lääne kunstis kujundanud mehe pilk (male gaze). Naisi kujutatakse sageli liigselt seksualiseeritud ja provokatiivsetes poosides, kinnistades nõnda stereotüüpset ettekujutust neist kui nõrgemast sugupoolest. Pikka aega domineeris kunstis mehelik vaade naise kehale, naiste endi loodud aktimaalid jäid sajanditeks vähemusse. Kunstiajalugu on suuresti kujundanud mehed, kes maalisid alasti naisekehi ja seeläbi taastootsid kujunenud narratiivi. Siiski pääsesid kunstiakadeemiatesse ka mõned naiskunstnikud, näiteks Sally von Kügelgen, kes hakkasid samuti akti, sh meesakti kujutama. Nii kujunes välja naise pilk (female gaze), mis arenes edasi ning tõi kunstis üha jõulisemalt esile naiskunstnike vaatenurgad. Nad hülgasid iganenud tavad ning kujundasid uusi perspektiive, mis arenevad edasi tänapäevalgi ja mõjutavad jätkuvalt arusaamu aktist.
Soorollidel on aktikujutistes oluline koht. Eriti varasematel žanri- ja ajaloomaalidel kujutati naisi sageli passiivsetena, meeste pilgule alluvatena. Mehi aga esitleti enamasti lihaseliste, tugevate ja aktiivsetena. Aja jooksul on need traditsioonilised rollid muutunud: naisi kujutatakse enesemääratlevatena, meestel lubatakse näidata haavatavust ning piirid sugude vahel muutuvad üha hägusamaks. Ka mittebinaarsed kehad ja uued eluviisid peegelduvad tänapäevastes alastuse kujutustes.
Läbi sajandite on aktikujutusi mõjutanud oma aja iluideaalid. Antiikmütoloogiast tuntud ilujumalanna Veenuse kuju pakkus kunstnikele võimaluse väljendada oma nägemust ilust. Kuid kas selline ideaalne ilu üldse eksisteerib? Kas mitte iga keha pole ilus? Ka neid piire uurivad kunstnikud oma loomingus. Nad näitavad ebatäiuslikkust ja seda, kuidas keha aja jooksul muutub, jäädes siiski millekski eriliseks. Meie kehad on tõelised imed ning eriti sotsiaalmeedia ja ühiskondliku surve ajastul muutuvad üha olulisemaks teosed, mis käsitlevad kehaneutraalsust ja kehapositiivsust.
Näitus tutvustab peamiselt Eesti Kunstimuuseumi kogudesse kuuluvaid teoseid ning valikut erakogudest laenatud töid.
Meeskond
Kuraator: Ann-Catherine Weise
Näituse kujundus: Villu Plink
Graafiline disain: Ott Metusala
Koordinaator: Aleksandra Murre