Tagasi kalendrisse

Dannebrog – taevast langenud lipp. Taani kuldaja kunst

Dannebrog – taevast langenud lipp. Taani kuldaja kunst

Aeg: 16.06.19–13.10.19  10:00–18:00
Asukoht: Kadrioru kunstimuuseum

1219. aastal toimunud Lindanise lahinguga, millega seoses Tallinna esmakordselt kirjalikes allikates mainitakse, on seotud ka Taani rahvuslipu Dannebrogi sündimise imeline hetk. Legendaarse sündmuse 800. aastapäeva tähistamiseks koostatud näitusel jõuab esmakordselt Eesti publikuni ulatuslik valik Taani kuldaja kunsti Taani Riikliku Kunstimuuseumi kogudest.

Taanis hakati 20. sajandi alguses kuldaja nimetust kasutama 19. sajandi esimese poole kunsti kohta, sest hoolimata sõjakaotuse tõttu puhkenud rahutustest, orjade ülestõusudest, rängast majanduslangusest ja territooriumide kaotusest toimus võimas rahvusliku enesemääratluse protsess, milles kunst mängis olulist rolli. Käesoleva näituse eesmärk on anda kriitiline valikuline ülevaade arengutest, mis leidsid aset ajal, mil kunst ja poliitika rahvuslusele teed rajades uuel moel ühte sulasid. Kunsti roll inimeste teadvuse ja riiklike poliitikate suunaja või peegeldajana muudab teemad tänapäeva vaatajale huvitavaks ja harivaks, aga ka aktuaalseks ja mõtlemapanevaks.

Christian August Lorentzen. Taani rahvuslipu legend. Dannebrog langeb taevast Lindanise lahingu ajal 1219. aastal. 1809. Taani Riiklik Kunstimuuseum

Väljapaneku juhatavad sisse 18. sajandi lõpust pärit maalid, mis tutvustavad kunstis ja poliitikas määravaks saanud ning uuele liberaalsele ja rahvuslikule eneseteadvusele aluse pannud suundi. Kaht Taani Kuninglikus Kunstiakadeemias koos töötanud professorit, Nicolai Abildgaardi (1743–1809) ja Christian August Lorentzeni (1746–1828), ei peeta küll Taani kuldaja kunstnikeks, ent õpetajatena mängisid nad toonastes arengutes olulist rolli. Just Christian August Lorentzenilt pärineb maal, millel on kujutatud imelist hetke Dannebrogi taevast langemisest Tallinna all. Näituse telje moodustab rahvusliku identiteedi loomise vastuolulisus – ühtaegu õilis ja keeruline. Täiesti uuel moel hakkas kujutavas kunstis taanilikkust tõlgendama järgmine kunstnike põlvkond, mille eesotsas oli taani maalikunsti isaks kujunenud Christoffer Wilhelm Eckersberg (1783–1853) ning kuhu kuulusid tema silmapaistvaimad õpilased ja kolleegid Christen Købke (1810–1848), Christen Dalsgaard (1824– 1907), Peter Christian Skovgaard (1817–1875) ja Johan Thomas Lundbye (1818–1848).

Christen Schiellerup Købke (1810–1848). Kopenhaageni kindluse põhjapoolne tõstesild. U 1837. Õli paberil, kinnitatud lõuendile. Taani Riiklik Kunstimuuseum

Taani kuldaja meistrite maalide kaudu kinnistusid rahva eneseteadvuse olulised pidepunktid: kohalik loodus, inimene ning riigi ajaloo hiilgeaegadega seotud mälupaigad. Uus maastikumaal oli suunatud kodanlikule vaatajaskonnale, kes oli kiiresti omandamas suuremat majanduslikku, poliitilist ja intellektuaalset võimu, kogunedes üha rohkem linnadesse ja eemaldudes maaelust, mida neil teostel kujutati. Nii võis pealtnäha lihtne loodusmaal endas peita täiesti uut maailmavaadet – inimese jaoks on loomulik elada rõõmsalt ja vabalt kooskõlas loodusega, allumata kellegi võimule – ning puud Taani maastikel kätkesid tihtilugu sügavamat tähendust: sageli oli just pöök uue rahvusriigi ja tamm vana kuningakoja sümboliks. Rahva eluolu ja maastike kujutamisel kujunes üheks taanilikkuse olulisemaks elemendiks valgus – eriliselt helge, kristalselt selge, rõõmsat ja pidulikku tunnet tekitav.

Johan Thomas Lundbye (1818–1848). Hanetorn Sjællandil Vordingborgis. 1842. Õli, lõuend. Taani Riiklik Kunstimuuseum

Mõjusaks rahvusliku identiteedi kujundajaks ja meelsuse väljendajaks said maastikuvaated teatud hoonete või paikadega, mis tuletasid meelde Taani ajaloo tähtsündmusi, kuulsaid valitsejaid või võitude kõrghetki. Üks selliseid sümboleid on Hanetorn (Gåsetårnet), Taani ainus täielikult säilinud keskaegne kindlustorn. Märgilisi hooneid kujutavate maalide soetamisega võtsid kodanlastest tellijad omaks rahvuslikkuse, tuues rahva, kuninga ja kiriku sümbolid monumentaalses vormis oma kodudesse ning kõigutades sellega kuninglikke eesõigusi. Lossidest hakkasid kujunema rahvuslikud mälestusmärgid.

Christoffer Wilhelm Eckersberg (1749–1828). Christian VIII jälgib aurulaeval Ægir eskaadri manöövreid Kopenhaageni lähistel. 1844. Õli, lõuend. Taani Riiklik Kunstimuuseum

Meresõit on olnud Taani tunnusmärk juba viikingiajast saadik ja kindlasti oli see nii ka koloniaalajastul, mil oma kaubateid tuli kaitsta piraatide ja võõraste võimude eest. Seetõttu ei saa alahinnata Christoffer Wilhelm Eckersbergi meremaale, mis kujutavad Taani kuningriigi tolleaegset aktiivset tegevust merel ja vajadust investeerida uude laevastikku pärast suuri kaotusi 1801. aastal. Just Eckersbergi meremaale vaadates saab selgeks, et juhul kui Taanile eriomane loodus on tõesti olemas, siis ehk polegi selleks Põhja-Sjællandi lossid ja aasad, vaid meri, mis on kujundanud kõigi Läänemere ja Põhja-Atlandi maade rahvaste olemust ning ühendab neid omavahel.

 

Jørgen Valentin Sonne (1801–1890). Vana kalur paneb päikeseloojangul võrku välja. 1844. Õli, lõuend. Taani Riiklik Kunstimuuseum

Lähtudes mõjuka kunstiajaloolase ja -kriitiku Niels Laurits Høyeni suunistest, milles oodati kunstnikelt rahva ajaloole ja selle ülistamisele keskenduvaid teoseid ning kohalike maastike ja maaelu jäädvustamise kaudu taani hinge väljendamist, valisid mitmed kuldaja meistrid oma kujutamisobjektiks maainimeste igapäevaelu alates olmestseenidest kuni üldrahvalike pidustusteni. Nii muutusid väikesed argisündmused Jørgen Valentin Sonne ja Christen Dalsgaardi loomingus oma ajastu rahvusliku hingelaadi kõnekaks väljenduseks – kuigi tänasele vaatajale võivad sellised olustikupildid näida veidi klišeelikena, tõusid teostel esitatud argimotiivid kaasaegsete silmis rahvuslikule ja üldrahvalikule tasandile.